Karmo Tüür: Karaganov ja meie

Sergei Karaganovi viimane sõnavõtt Balti Venemaa Uurimise Keskuse poolt korraldatud seminaril on esile kutsunud tavatult tiheda mõttevahetuse Delfis. Pean ütlema, et minu jaoks on see suhteliselt üllatav, sest midagi uut ju seekord kuulda ei olnud. Mis siis on Karaganovi fenomen, mis sunnib lugejat/kommenteerijat võpatama, nähes tema nime?

Kodanik Karaganov on aastaid juhtinud Venemaa Föderatsiooni

thinktank

i — Välis- ja Julgeolekupoliitika Nõukogu. Jeltsini ajal peeti seda asutust mitteametlikuks poliitikakujundajaks, omamoodi katsejäneseks, kelle suu kaudu avalikustati üks või teine seiskoht ning vaadeldi, milline on reaktsioon.

Praeguse võimuga pole Karaganovi suhted enam nii roosilised. Kremli uus peremees eelistab kasutada välispoliitiliste küsimuste nõustajatena uut meeskonda. Ja loomulikult peab ka see olema Peterburist. Kuid see on juba teine jutt.

Karaganovi nime võib siduda kahe meie jaoks olulise kontseptsiooniga. Esimene neist on lähivälismaa poliitika, mille lähtealused avaldati 1992. aastal pealkirja all: “Strateegia Venemaa jaoks”. Kontseptsiooni põhiideeks oli, et Venemaa Föderatsiooni välispoliitika peaks rajanema põhimõttel, mis kuulutab endise NLiidu territooriumi Venemaa eluliste huvide sfääriks (järgides USA Monroe doktriini eeskuju Ladina-Ameerikas).

Teise meie jaoks tuntuima ettekannete sarja — Rossia i Pribaltika, kaks osa avaldas Karaganovi nõukogu 1997. ja 1999. aastal. Mõlemal korral oli tegu artiklite kogumikega, milles eri autorite tekstilõigud olid paraku üksteisega üpris lõdvalt seotud.

Kokkuvõtvalt on võimalik välja tuua mõtete kogum, mida tinglikult võib nimetada doktriiniks. Nn Karaganovi doktriini kandvateks sammasteks on kaks momenti:

 kaasmaalaste kasutamine oma eesmärkide saavutamiseks. See tähendab, et lähivälismaa riikides elavad inimesed, kes on nõus ennast identifitseerima kaasmaalasena, peavad olema Moskva poolt manipuleeritavad. Selle saavutamiseks on parim majanduslik meetod, mida rõhutabki teine moment:

 majanduslik sisseimbumine. Venemaa Föderatsiooni ametivõimud peaksid tegema endast sõltuva, et hõlbustada vene kapitali sisenemist lähivälismaa riikidesse. Seetõttu on Karaganov ka kõnelenud topelttollide kaotamise poolt, rõhutades, et need löövad kõige valusamalt just potentsiaalsete liitlaste — kaasmaalaste, pihta.

See on muidugi äärmiselt lihtsustatud skeem, kuid ülevaate andmiseks piisab. Tulles tagasi Tallinnas toimunu juurde, toon esile vaid ühe momendi, mis näitab, kui suurepäraselt valdab Karaganov oma ametit. Selleks on lause, kus ta soovitab Balti riikidel mitte raisata oma nappe vahendeid NATO-liikmelisuse saavutamiseks ja soovitab neid kasutada rahva heaoleku tõstmiseks. Kes seda räägib???!!! Teadupärast hakkab meie kaitseeelarve lähenema 2%-le SKP-st ehk ilmselt mitte rohkem kui 6% eelarvest. Venemaa Föderatsiooni eelmise aasta eelarves oli kaitsekulutuste osakaal aga 18,3%.

Karaganov on pisut ülemüstifitseeritud kuju. Tema taga nähakse tihti rohkemat, kui seal on ja jäetakse märkamata muid, ilmsemaid sidemeid. Mees ise suhtub sellisesse pisut kõverdunud tähelepanusse irooniaga, kuid ei kiirusta ka kuuldusi ümber lükkama.

Miks on Karaganov siiski meie jaoks oluline? Esiteks, tegemist on mehega, kelle sõnu pannakse tähele nii Läänes, meil kui ka Venemaal. Teiseks, tema nimega seostatakse tervet välispoliitiliste suhete kompleksi, mis on suunatud muuhulgas meie pihta. Kolmandaks, Moskvas ei leia just liiga palju Balti-spetsialiste, nii et varem või hiljem kerkib tema poolt öeldu seoses meiega taas päevakorda.