Karmo Tüür: Kaliningradi tuumamullike

Washington Times’i lugu tuumarelvast Kaliningradis on klassikalise infolekke iseloomuga. USA üks juhtivamaid ajalehti avaldab etteheitva sisuga kirjutise sellest, et Venemaa ei täida oma lubadusi. Mis selle taga võib olla?

Kolleegidega Akadeemilises Balti ja Vene Uuringute Keskuses arutledes kerkis paratamatult üles küsimus — kas kõnealused relvad on üldse kunagi Venemaa Läänemere-äärsest eksklaavist välja viidud. Tõenäoliselt mitte (või kui, siis vaid lühikeseks perioodiks eelmise kümnendi alul).

Kuigi 1991/92 aasta deklaratsioonide kohaselt pidanuks Läänemere regioon saama tuumavabaks tsooniks, pole seda keegi pidanud siduvaks kohustuseks.

Võib eeldada, et kitsas ring spetsialiste teadsid sellisest vastuolust deklaratsioonide ja tegelikkuse vahel. Kes ja miks võib siis olla sellise infolekke taga?

Võimalikud on kaks oletust. Infolekke taga olid kas Venemaa enda eriteenistused, kes soovivad proovile panna USA uut presidenti ja eelkõige tema meeskonna poolt sõnastatud suundumust jätta Euroopa asjad eurooplaste endi lahendada. Või siis lekitasid info välja USA enda allikad, soovides selle käiguga taodelda Venemaalt mingeid järeleandmisi ning samuti testida Euroopa enda valmisolekut vastata julgeolekuriskidele omaenda pinnal.

Kuigi Venemaa on siiamaani infolahingutes USA-ga alla jäänud, ei saa välistada võimalust, et tegemist on just vene uue juhtkonna poolt antud teadliku signaaliga — meenutagem, et kõnealuses artiklis toodud aeg (2000 aasta suvi) langeb kokku uue presidendi ametisse-astumise ja uue julgeolekudoktriini jõustumise järgse ajaga.

Kui siiski on tegu Venemaa-poolse algatusega (s.o. nad demonstreerisid teadlikult tuumarelva kohalolekut Kaliningradis), siis võis see teenida kahte eesmärki — testida USA strateegilise luure võimekust ja saata sõnum sealsetele otsusetegijatele. Üpris kindlasti võib eeldada, et taolise materjali sattumine aga ajakirjanduse veergudele ei ole Venemaa huvidega kooskõlas.

Kokkuvõttes on aga taolise kära puhkemine tervistava iseloomuga, võimaldades USA ja Euroopa otsustajatel taaskord selgitada oma positsioone. Teiseks juhiti uuesti tähelepanu Euroopa, eriti Läänemere regiooni seisukohast suurimale julgeoleku-alasele väljakutsele. Kaliningradi oblast oli, on ja lähitulevikus ka jääb regionaalse julgeoleku võtmeküsimuseks ning oleks lühinägelik arvata, et seda kaarti ikka ja uuesti välja ei mängita.

Venemaa on ilmutanud viimase aasta jooksul tahet taastada oma positsioon maailmas, avalikult ignoreerides Lääne kriitikat ning soovides saavutada euroatlantiliste struktuuride laienemisläbirääkimistel oma huvidega arvestamine. Kaliningradi oblast, eriti oma militaarsel kujul, on aga Venemaa jaoks mitte viimase suurusjärgu kaart selles mängus.

Eestit otseselt ja vahetult kogu see, suhteliselt kunstliku maiguga skandaalike ei mõjuta. Ei tehniliselt (kõnealuste laskeseadeliste tegevusraadius ei ulatu siiani) ega psühholoogiliselt (otse piiri taga, Pihkva kandis on vahetum oht).

Laiemas plaanis, tunnetades oma kuuluvust Läänemere regiooni, on lugu muidugi teine, kuid veelgi laiemas, globaalses kontekstis on kogu lugu taas suhteliselt tühise väärtusega.

Karmo Tüür on TÜ politoloogia osakonna assistent.