Kolm küsimust
Esiteks ei tundunud senisel võimuparteil olevat alternatiivi. Opositsioon näis olevat lootusetult killustunud. Selle liidriks nimetatav mees (miljardär Bidzina Ivanišvili) näis absoluutselt oma ülesandeks mittesobiv – eraklike maneeridega ja Venemaa taustaga.
Kas osutus nüüd otsustavaks Ivanišvili põhjatu rahakott, ärimehelikud organiseerimisvõimed või ülilahke heategijana kogutud tohutu sotsiaalne kapital, igatahes suutis ta kirju ja omavahel kraakleva opositsiooni liita ühtseks jõuks. Vähemalt valimispäevaks.
Teiseks pani ette muretsema ja tagantjärele imestama valimispäeval toimunu. Opositsioon oli ette kindel valmis nö barrikaadidele ronima. Oldi enam-vähem kindlad, et niikuinii „nende võit varastatakse“ ning ägedamad kodanikud tahtsid juba ette kaklust alustada.
Kui hakkasid aga selguma valimistulemused, sündis järjekordne üllatus – senine võim mitte ainult ei klammerdunud oma positsiooni külge, vaid presidendi näol tunnistas oma lüüasaamist lausa enne lõplike tulemuste selgumist! Selliseks sündmuste arenguks poldud valmis ilmselt ei kodus ega väljas... kerge hämmeldusega kiideti toimunut, omavahel küsides, et kuidas see kõik küll nii hästi välja kukkus?
Kolmandaks tekitab enim muret küsimus – aga mis saab edasi? Ilmselgelt ei suuda parlamendivalimisteks kokku klopsitud opositsioon peale võitu oma näilist ühtsust säilitada. Kuid mis veider... varjust liidriks tõusnud Ivanišvili ei plaanigi seda ühtsust säilitada, vaid teatab juba ette, et valimisliit peab parlamendis lagunema fraktsioonideks!
Kuid selle, tehnilisevõitu küsimuse kõrval vaevab vaatlejaid palju suurem ja põhimõttelisem: mis saab olema Gruusia arengutee? Lehepealkirjad kõmistasid kohe valimiste järel: „Gruusia valis muudatused.“ Kuid mis siis saab muutuda parlamendivalimiste järel?
Mis üldse saab muutuda?
Mul on au tunda ühte täiesti ebatüüpilist Gruusia politoloogi, kellega seda küsimust arutasin. Archil Gegešidze, vaikselt kõnelev ning tasakaalukalt arutlev mees, vaagis talle omaselt poolt- ja vastuargumente ning tõdes, et olulisi muudatusi toimuda ei saa ning kohe kindlasti mitte välispoliitikas.
Kuigi Ivanišvili on oma varanduse kokku ajanud Venemaal, on ta nüüd demonstratiivselt oma sealsetest äridest lahti öelnud. Gruusia julgeoleku (sõjaväe ja politsei) ning vaimsete väärtuste (kiriku) heaks väga palju teinud mees on avalikult deklareerinud, et nn lääne-orientatsioonist ta loobuda ei kavatse. Ja kui ta isegi sooviks pöörduda näoga Venemaa poole, ei laseks seda juhtuda Gruusia rahvas, kelle jaoks on mõne aasta tagune sõda toiminud korraliku immuunsus-süstina.
Sisepoliitikas lubab Ivanišvili mõistagi ajada nö sotsiaalsemat poliitikat ja edendada majandust, kuid seda lubavad enne valimisi kõik. Liberaalsusele pürgivas riigis on valitsuse võimalused midagi kohe ja kiirelt ära teha üsna ahtakesed. Kui Ivanišvilil õnnestub lahendada oma kodakondsusprobleem (kuni 2011. aastani oli tal Gruusia, Venemaa ja Prantsusmaa kodakondsus, millest hetkel on alles vaid Prantsusmaa pass) ja seejärel tõusta presidenditoolile, siis pole tolleks hetkeks presidendiametil enam neid volitusi, mis on praegu Saakašvilil. Nimelt liigub Gruusia presidentaalsest vabariigist suurema parlamentaarsuse suunas ning seega jääb Ivanišvilil reaalseid hoobi midagi kardinaalselt muuta veelgi vähemaks.
Peamine ei muutu
Peamine, mis ei muutu, on Gruusia rahvas ise. Sõnakas ja söakas, ei lase nad ühelgi valitsejal endale pähe istuda, vähemalt mitte pikaks ajaks. Seega võib oletada, et kui ei toimu vägivaldset sekkumist väljastpoolt, siis liigub Gruusia nii ehk teisiti selle mudeli poole, mis näib talle atraktiivsem. Senikaua pole alust arvata, et tsivilisatsioonilises valikus pole grusiinid kahtlema löönud.
Gruusia valimispäeval toimunu on hea ninanips nii neile, kes proovisid tõestada, et paremat valitsust kui praegune ei saa Gruusial olla (sest opositsioonis on vastutustundetud hullud), kui ka neile kes rääkisid et hullemat valitsust ei saa olla (sest praegune klammerdub jõuvõtetega võimu külge).
