Karmo Tüür: Etteheited, vabandused ja välispoliitiline kurss

Kõvasti kirgi üles kütnud Eesti välisminister Ilvese etteheidet Venemaale tasuks vaadelda natukese laiemas plaanis. Tasuks mõelda nii selle üle, kuidas taolised avaldused sünnivad kui ka ajastuse üle.

Kuigi Ilves on tuntud oma jäärapäisuse ja teravkeelsuse poolest, on praegu lugu vist tiba teine.

Vaadake viimase nädala maailma decisionmaker’ite avaldustele. Halb periood Venemaale algas peale uue eelarve vastuvõtmist. Vaatamata oma eelmise aasta väliskaubanduse ülejäägile (ligi 48 miljrd USD) ei kavatsegi Venemaa oma võlgu (pea sama suur summa ehk ca 50 mljrd USD) tasuda /vt. www.polit.ru/documents/395582.html/. Pariisi Klubi, Saksamaa, USA — Venemaa suurimad kreeditorid tõstavad järjest ja järjest teravamalt häält.

Taolises üldises etteheidete ja nõudmiste tulvas kõlab Ilvese sõnavõtt kui korrektse kooripoisi hääl, kes järgib kenasti taktikeppi. Loomulikult on siin ka teine aspekt — Venemaa Föderatsiooni värske suursaadik on oma esimeste ülesastumistega demonstreerinud üpris jäika hoiakut /vt. Jamestown monitor, 08.01.2001/. Loomulikult peab meie välisministeerium vastama sama jäigalt, vastupidine oleks olnud mõeldamatu.

Kui aga rääkida vabandustest, siis ka siin on Ilves tabanud naelapead. Tõepoolest, oodata mingit ametlikku vabandust oleks mõttetu, vähemalt praegu kindlasti.

Saksamaa oma majandusliku ja rahvusvahelise seisundi tõttu saab sellist vabandust endale lubada, eriti arvestades ajaloolist distantsi.

Venemaal peaks kõigepealt:
a) toimuma põlvkondade vahetus (oma eelkäijaid süüdistada on palju lihtsam kui iseendale tuhka pähe raputada);

b) olema tekkinud piisav majanduslik kate taolise vabanduse materiaalseks väljenduseks (kompensatsiooninõuded laekuksid kohe ja mitmest suunast ja

c) muutuma poliitiline situatsioon.

Nii et seekord tuleb tunnistada välisministri võimet tabada mainstream’i heaks.

Taoline väljaütlemine sobitub suurepäraselt Eesti välispoliitilise kursiga, mida muuseas väga tabavalt kirjeldati Delfi venekeelses saidis. Tekib küsimus — kas senist kurssi on põhjust muuta? Kas Eesti peaks reaktsenteerima oma välispoliitilist retoorikat Venemaa suunal? Venemaa seda teinud ju pole /vt. VF välisministeeriumi avaldust 1258-15-11-2000/.

Taaskord on põhjust esitada meie jaoks eksistentsiaalne küsimus — kas väikeriik peaks lähtuma idealismist või pragmatismist? Arvan, et vastus on ilme. Või mis?

Karmo Tüür on TÜ politoloogia osakonna assistent.