Karmo Tüür: Elu võimalikkusest piiril

Me paikneme piiril. Ja seda juba oi kui kaua. Huntingtoni järgi tsivilisatsioonide piiril, poliitikute jaoks Euroopa Liidu (tulevasel) piiril, politoloogide jaoks kahe erineva süsteemi piiril. Ittavaatajate jaoks Venemaa läänepiiril, teiste jaoks Põhjala lõunapiiril, kolmandate jaoks Läänemere idaserval. Olupoliitiliselt ebapopulaarse käsitluse järgi Balti riikide põhjaotsas.

Nõukogude ajal oli piir midagi sünget ja ohtlikku. Piiril teenisid peaaegu-et-üliinimesed, piirivalvurid, kes pidid päevast päeva kaitsma kodumaad ohtliku ja salakavala vaenlase eest. Piir ise, rääkimata piiritagusest, oli salapärane ja keelatud ala, kuhu satuti vaid propuskite abil ja rangelt piiritletud ajaks.

Praegu on piir midagi üpris avatut, lihtsat ja isegi tüütut. Ühele poole sõiduks on viisat vaja, paljudesse kohtadesse sedagi mitte. Piir on muutumas piiravast, takistavast faktorist ühendavaks ning võimaldavaks.

Kui poleks piiri, oleks paljugi siin Eestimaal olemata. Poleks lõputuid soome turistide horde — sest mis siis hoiaks hinnad erinevad, kui mitte piir. Poleks ka nostagilitsevaid vene juute — sest mis säilitaks õhkkonna erinevuse. Samas poleks ka randa hulpivaid kurdi põgenikke, narko-ega relvasmugeldamist — mida sa ikka smugeldad, kui saad vabalt minna ja tulla.

Piir on oma olemuselt kahene — keelav ja lubav, ühendav ja lahutav, võimaldav ja takistav. Piiri alge on modernse riigi loogikast tulenev, ühe riigi/võimu ulatust tähistav ning naabervõimu jaoks hoiatav eraldusjoon, täis mõttelisi silte: ära tule, muidu tulistan. Kaasaegne piir on kuidagi iseenesest omandamas postmodernistlikku tähendust ja sisu, muutudes rindejoonest rajajooneks, pakkudes üha uusi võimalusi.

Piiriäärne ala võib olla keelutsoon, kuid samahästi ka vilka majandusliku tegevuse platsdarm ning materiaalse heaolu allikas. Perifeeria ei ole mitte seal, kuhu ta nö loomuldasa peaks kuuluma — keskusest kaugel ehk siis piiri ääres, vaid seal, kus ei osata võimalusi ära kasutada. Omavalitsuste ning kohalike huvigruppide võime olusid oma kasuks pöörata on muidugi piiratud, kuid siiski mitte absoluutne null.

Kui jälgida projekte, mida väljastpoolt projetseeritakse meie piirialadele, siis tuleb tihti must masendus peale — kui palju meile pakutakse ja kui vähe me suudame realiseerida. Piiriülese koostöö instrument on enamjaolt avastamata, seda nii Piirissaares kui Pärnus.

Piir, see on koht, kus stagneerumine peaks olema välistatud. Pidev liikumine, (sotsiaalmajandusliku) keskkonna ümberkujunemine vastavalt muutuvatele oludele, nõuetele ja vajadustele, see peaks olema 100%-liselt toimiv arengumootor. Mõtte- ja majandusmaailma avatus tagab edenemise võimalused, inim- ja materiaalsed ressursid omakorda nende realiseerumise. Ja jutt, et neid va ressursse on vähe, on nõrk jutt.

Piir — see on sünonüüm muutumisele. Muutumine on arengu tagatis. Ilma arenguta elu hääbub. Seega — elu piiril on võimalik. Vaatamata iidsele mõttetarkusele — hoidku taevas sind sündimast muutuste aegu.