Karmo Tüür: Eesti venelased — mõned müüdid

Sattusid kord üksikule saarele prantslane, sakslane ja venelane… Nii algab lõputu hulk anekdoote ning kõigil meil on kohe enam-vähem selge, millist käitumist igaltühelt loo kangelastelt oodata. Iga rahvuse ja grupi kohta eksisteerib terve hulk mõttestampe, mis määratlevad ümbritsevate suhtumise neisse ning tihti ka nende suhtumise endasse.

See, kuidas me tajume meid ümbritsevat maailma, on paljuski määratletud müütidega. Nii välismaailma kui iseenda seletamiseks oleme enda ümber loonud mugava ja turvalise mõttemaailma, mis koosneb enam või vähem kivistunud stampidest.

Enesekesksed müüdid (eestlane kui jonnakas, töökas ning pisut kiuslik olevus) versus müüdid, mis mõeldud lihtsustamaks ümbritseva tajumist (sh venelane kui laisk, lahke ja sõjakas jne).

Meie jaoks üks olulisemaid seltskondi, kellest me ei saa üle ega ümber, on siinsed venelased. Poliitikorrektsuse huvides räägitakse tihti venekeelsest elanikkonnast, aga selline üldistus, kus ühte patta segatakse koos venelastega ka tatarlasi, ukrainlasi, juute jne — on minu meelest väär. Kuid see on juba omaette jutt.

Võtkem siis pilku visata mõnedele neist müütidest eesti venelaste kohta, mida olen tasapisi kollektsioneerinud.

1. müüt: Paljud siinsed venelased on seotud Venemaaga. See käibib isegi nö. oma küla inimeste kohta, kuigi lähemalt uurides selgub, et tegelikult on seotud üksikud. Isegi need grupid ja indiviidid, kellest arvatakse teadvat väga lähedast seotust piiritagustega, peavad enamus ise oma sidet nõrgaks ja pinnapealseks. Enamik neist möönab vaid põgusat, nö. turistihuvi ning NLiidu aegsete kontaktide katkemist. Osal siinsetest venelastest eksisteerib küll selge majanduslik huvitatus ja seotus, kuid see ei domineeri.

2. müüt: Siinsed venelased on sealsetega solidaarsed. Tegelikkuses algas juba nõukogude ajal diferentseeritud suhtumine: siinsed venelased kirusid sealseid nende kommete ja eriti pidevate kaubaretkede pärast. Sealsed aga pidasid siinseid teistsugusteks ning selline tendents on eriti viimaste aastatega süvenenud. Tõsi küll, selline nö omade mitte-omaks pidamine on eriti iseloomulik piiriäärsetele aladele, nt Pihkvale. Kaugemal Venemaal sellist vahet eriti ei tehta.

3. müüt: siinelavad Vene kodanikud on manipuleeritavad Venemaa ametliku poliitika poolt. Selle väite nõrkust näitab kasvõi nende väga madal valimisaktiivsus Duuma-valimistel. Enamus neist, kes valisid siin Vene kodakondsuse, tegid seda kas a) mugavusest, et mitte tegeleda Eesti kodakondsuse taotlemisega või b) pragmaatilistel kaalutlustel, et tagada endale vaba ülepääs piirist kaubanduslikel või sotsiaalsetel põhjustel. Selle väite nõrkust näitab kasvõi asjaolu, et vaatamata korduvatele ponnistustele pole õnnestunud käivitada siin aktiivset nn kaasmaalaste liikumist.

4. müüt: Eesti ja vene kogukonnad on suhteliselt isoleeritud ning elavad iseseisvat elu. Kuigi see väide peab paika suuremates linnades (kus vastavalt mõningatele uuringutele kattuvad eestlaste ja venelaste suhtlusvõrgustikud vaid 7% ulatuses), on näiteks Peipsi-äärsetes väikeasulates pilt teine. Esiteks — tegemist on vene väljarändajate ajaloolise asualaga ning seetõttu ei ole nende hulgas iialgi tekkinud nõukogude inimesele (hilismigrandile) omast kultuuritoojalikku üleolekutunnet. Teiseks, mis paljuski tuleneb esimesest, on kohalik eestlaskond neid just sellistena aktsepteerinud ning täielikult omaks võtnud. Kolmandaks — väikeasulale omaselt on omavahelised sidemed palju tihedamad kui suurtes ning siit tuleneb vastastikku aktsepteeritav kakskeelne keskkond.

Muidugi on neid müüte ja müüdikesi rohkem, siin tõin ära vaid mõned. Osad neist on lihtsalt kummutatavad, teised vajavad pikemat seletust, kolmandad võivad osutuda hoopis ilustavateks.

Oluline on see, et me suudaksime adekvaatselt tajuda neid faktoreid, mis määratlevad meie maailmatunnetuse kujunemist ning ei laseks ennast juhtida pelgalt müütidel.

Olen sunnitud nõustuma RASI direktor Raivo Vetiku järeldusega, et piir “meie” ja “nemad” vahel on paljuski konstrueeritav, mitte isiklikul kogemusel kujunev. Kuid siiski oletan (veidi idealistlikult, eks ole!), et kui me vähemalt teame noid müüte, mis meie mõttemaailma nii või teisiti kujundavad, suudame oma hinnangutes olla pisut objektiivsemad.

Karmo Tüür on TÜ politoloogia osakonna assistent