Karmo Tüür: Eesti kujund Venemaal

Eesti üritab endale leida või luua uut imagot — maakeeli märki. Sellise ülesande kallale asumisel võib lähtuda kas nö puhtast lehest, eeldades et varasem kuvand ei toimi. Teine võimalus on vaadata, mida meie kohta mõeldakse ning üritada ümber kujundada senist kujutluspilti.

Enamusele meist kerkib silme ette teatud nägemus, kui juttu tuleb mõnest meie naaberriigist. Kord on tegu positiivsema, kord negatiivsema kujutluspildiga. Sama lugu on Eestiga — meist mõeldes-rääkides manab igaüks endale silme ette oma, subjektiivse pildi. Loomulikult on sama situatsioon ka Venemaal — sealgi omatakse kujutlust oma naabritest.

Proovin kokku korjata need muljekillud, mida olen endasse salvestanud erinevatel Venemaa-reisidel ja lugedes noid harvu artikleid, mis Vene ajakirjanduses Eestist räägivad. Peale anekdootides kinnistunud pilt eestlasest kui pisut põrunud, pikaldasest ja omamoodi edukast maamehest, on võimalik tuua välja mõned üldisemad kategooriad, mis käsitlevad Eestit tervikuna.

Kohvikute, kivikatuste ja kübarate Eesti
Sellisena kirjeldavad meie maad mitmed intelligendid, kes mäletavad rahulikke ning õdusaid hetki Tallinnas, Pärnus või Haapsalus. Suur osa omaaegsest eliidist ja keskklassist on vähemalt kord elus siin käinud. Tõsi küll, sama kergelt aetakse meid siiani segamini Riia ja Lätiga.

Jonnakas ja isepäine “väike lääs”
Taolisena mäletavad ja näevad meid siiani majandusringkondade esindajad, tuletades heldimusega meelde paremat varustatust ja eba-nõukogudelikke olusid. Paljud meist mäletavad hämmastunud küsimusi: “Kas teil ikka seal kehtib rubla?” (ja seda 70-tel/80-tel aastatel!). Muuseas, väide, et siia saadeti välisriikidesse suunatavaid sõjaväelasi adapteeruma, ei ole laest võetud. Eesti varustajad, kes Vana Tallinnat täis diplomaadikohvriga mööda 1/6 maakerast ringi tuiskasid, levitasid Pribaltika külluse- ja eripäramüüti usinalt ning nende käike mäletatakse siiani.

Vaenulik ja umbkeelne kolgas
Säärasena kujutab meid suur osa endisi sõjaväelasi ning nende perekondi, kes olid sunnitud siit lahkuma. Täpselt sama seisukohta jagavad enamus suurvene šovinismist nakatunuid, kes on veendunud Venemaa missioonis tuua end ümbritsevatele väikerahvastele õnne, õitsengut ja kultuuri.

Tülinorija ning parasiit
Olen kohanud mitmeid endisi “kaasmaalasi”, kes täis tõsist nördimust pärivad, et: ”miks te lammutasite Nõukogude Liidu”. Needsamad kodanikud on üpris veendunud, et Eesti (nagu ka ülejäänud vennalikud vabariigid) elasid suure venna — VNSFV — kulul ja teevad seda võimaluse korral siiani. Nii peetakse vene transiidi najal parasiteerijateks eelkõige Ukrainat, aga seejärel kindlasti kõiki Balti riike eesotsas Eestiga.

Üldistatult võin väita, et enamus muljetest põhineb endistel, sovjeti-aegsetel mälestustel. Tänapäeva Eestit teatakse väga vähe ja põhiliselt vaid mitte just kõige objektiivsema meedia vahendusel. Üks tuttav, kellelt küsisin, et miks ta Eestisse suvitama ei tule, vastas terve põlvkonna eest: “Aga milleks? Eestit ma olen omal ajal näinud. Praegu ma võin sama raha eest sõita Bulgaariasse või veelgi kaugemale, kuhu ma varem ei saanud isegi oma unistustes. Pealegi saan ma viisa sinna palju lihtsamalt.”

Muidugi, ega Eestis ei ole teadmised Venemaast palju paremad. Ka enamus nn vene-spetsialistidest kommenteerib-kritiseerib nö virtuaalset Venemaad, omamata isiklikke kogemusi. Kuid see on juba hoopis teine jutt.