Karmo Tüür: Eesti asub… kuskil

Kas Eestimaa kuuluvus kuhugi on iseenesest selge ja vaidlustamatu? Jah, geograafiliselt ja geoloogiliselt ning pikkus- ja laiuskraadide järgi justkui oleks kõik üheselt selge. Kuigi ka siinjuures tuleb meeles pidada, et tegu on siiski kokkuleppeliste märksüsteemidega, mis pealegi on tihti selged vaid asjassepühendatud inimestele.

Kõik muud kooslused ja kuuluvused on aga puhtal kujul diskursiivsed ehk siis loodavad-konstrueeritavad. Piltlikult on igaühel meil silme ees mingi mõtteline kaart, kus me liigitame riike ja rahvaid mingitesse suurematesse kooslustesse.

Osa neist kooslustest on lihtsalt mõistetavad — nii näiteks suudab Põhja-Euroopa kaardil paika panna väikeste raskustega vist igaüks. Edasi läheb aga juba raskemaks — paljud suudavad ilma kõhklemata tõmmata piire Ida- ja Kesk-Euroopa vahele? Või määratleda nn lääne tsivilisatsiooni rajajooni?

Nüüd oleme siis ametis omaenda koha määramisega sel mõttelisel kaardil. Kuhu ainult pole meid liigitatud ja paigutatud! Teeme väga põgusa ekskursi meie asukoha määratlemise toponüümilises ajaloos, et siis proovida mõtelda selliste määratluste olemuse ja adekvaatsuse üle.

Eesti kui Maarjamaa — selle määratlusega antakse kõigile teada, et tegu on kristlikku kultuuriruumi kuuluva üksusega. Üpris vana määratlus, kuid siiski absoluutselt kunstlik — vähemalt nimetamise hetkel oli tegu kõige muu kui ristiusu kantsiga.

Eesti kui Ostsee Provinz, Estljandskaja gubernija, kui Pribaltika osa — kõik need on geopoliitilised konstruktsioonid, millega kinnistati see maalapike siin mingi suurema koosluse külge.

Eesti kui üks Balti riik — see diskursus on ajalooliselt suhteliselt hiljutine, tekkides vähem kui sada aastat tagasi. Nõukogude-aegse vaikse vastupanu käigus omandas Balti riikide mõiste teatud positiivse sisu, andes kolmele riigile teatava küünarnukitundest tuleneva turvalisuse: me polegi oma õnnetuses üksi.

Siit nähtubki selliste kooslus-diskursuste kahene olemus — kas kinnistada mingi ühiku kuuluvus mingi teise, tavaliselt suurema ühiku külge (Pribaltika nje zagranitsa e Baltikum pole välismaa — see lendlause teenis NL huve) või lisada endale turvatunnet, kuulutades end millegi suurema osaks (tagasi Euroopasse — loosung, mis propageerides iseolemist, tunnistas meie vajadust liituda teise suure naaber-kultuuriruumiga). Ehk siis välimine ja sisemine määratlus.

Välise määratlusega on asi lihtne — ta kas on või teda pole. Kui meid väljastpoolt peetakse üheks või teiseks, siis me saame kas sellega nõustuda või vastu vaielda, kuid siiski oleme me vaid reageerija rollis.

Teine lugu on sisemise määratlusega — me peame siin ise olema oma imago, oma kuuluvuse väljatöötajad, kinnistajad ja propageerijad. Siinkohal on omakorda võimalik eristada nö naiivset ja konstruktiivset määratlust. Naiivse enesemääratluse korral me loodame, et pelgast nimetamisest piisabki ning küllap piisava manamise korral see ka väljastpoolt omaks võetakse. Konstruktiivne määratlus eeldab veidi tõsisemat suhtumist — esmalt tuleb välja selgitada need objektiivsed kriteeriumid, mis on omased sellele või tollele kooslusele, seejärel tuleb neid kriteeriume asuda ka järgima.

Olen isiklikult kriitiliselt meelestatud meie välisministri poolt välja kuulutatud “Eesti on Põhjamaa” loosungisse. Põhjamaade näol on tegemist siiski sotsiaal-majandusliku kompleks-mõistega, millel on rida objektiivseid mõõtmeid. Ja neid me paraku hetkel täita ei suuda ega pole paljuski ka selleks valmis. Küll tuleb aga au anda sellesama mehe suust kõlanud Jõulumaa kontseptsioonile — siin on ju tegemist kultuurilise mõistega, mille täitmisega meil eriti probleeme pole.