Mida edasi, seda kurjemaks ma muutusin. Ja mõtlesin siira koolilapsehingega, et — kunagi see jõle koloss ju lammutatakse. Kõrgus tema seal sama uhkelt nagu nõukogude võim, ja eks ma ohkasin ning vaatasin kõrvale.
Üheksakümnendatel üritas üks sinivereline briti aferist krunti hotellistada. Erinevatel põhjustel see ei sujunud sobivalt. Okei.
Kolm aastat tagasi oli üks päris vinge arhitektuurikonkurss. Kui ma õigesti mäletan, siis võitis selle üks päris vinge töö, mille nimi oli Küpsis või midagi sellesarnast. Ma ohkasin kergendatult. Jama läheb maha ja hea asi tuleb asemele.
Tühjagi. Vennad arendajad läksid ahneks. Rohkem tahtsid ja teistsugust tahtsid. Olnuks nad toonase projektiga nõus, oleks tänaseks hea maja püsti. Aga ei. Ise nad hakkasid jamama.
Ja siin me nüüd oleme.
Tõesti, ma olen kakskümmend aastat oodanud selle nässuläinud hoone mahavõttu.
Aga ma ei saa nõustuda julma rämetsemisega tundmatutel tingimustel. Tahaks näha, mis asemele tuleb. Ja linnakodanikuna kaasa rääkida.
Ma pidin peaaegu reserveerima kohad Moskva uude restorani Turandot — mingi 50 miljoni dollariga tehtud söömla. Ent kui lugesin The Economistist, et selle paiga parkla ehitamiseks (Tveri puiesteeel, kusjuures!) lammutati terve kompleks Katariina Suure armukese linnamaju, siis… No ei.
Head soovid keerduvad halbusse ning inimesed muudavad seisukohti. Olin rõõmus kuuldes, et Harju tänava varemed haljasalaks tehakse. Ent täna seda ehitamist vaadates nägin, et hävib mulla all olnud müüristik. Hävib seni alles olnud võimalus kunagi taastekitada tükike vanalinna. Seda ei saa andeks anda ega annagi.
Sakala võetakse kohe maha. Palun ärge hakake sama kohe jama ehitama. Muud kui palved vist enam ei aita.
