Karl-Martin Sinijärv: Raamatukogusse eestimaist!
Ma oletan ja loodan, et me kõik tahame sest riigist, milles elame, saada sellise riigi, milles tahaksime elada. Ja selleks tuleb tõesti ja palju lugeda, ühest aastast ei piisagi. Alustamiseks võib-olla siiski.
Vaatasin üle õla, nägin, et poeg nohiseb magada. Tema on kaks aastat ja viis kuud vana. Lugeda veel ei mõista, tähti natuke tunneb. Temasugustele tuleb ette lugeda. Et osata ette lugeda, tuleb ise lugeda.
Vana hea kombe kohaselt võib ju pikkade talveõhtute kaupa pärimusi pajatada, aga mitte igaüks ei oma jutuvestmise andi. Ei olnud ka iidsetel aegadel igas talus vanaema, kel sada lugu suus, ikka käidi kaugemaski kihelkonnas kuulamas.
Nendele, kes peast rääkida ei mõista, on tehtud raamatud. Ärge te jumala pärast siinkohal telekat lahti klõpsake! Telekas on tore ja eks meeldi mullegi poisiga koos „Mõmmit ja aabitsat“ vaadata, ning mõndagi muud. Kuid ise jutustet jutt, iseoma silmadega loetud raamat on hoopis kõrgema väärtuskategooria teemad.
See selleks. Riikline lugemisaasta üle koduukse läve naljalt ei astu. Selleks ta mõeldud ei ole. Ta on mõeldud tolleks, et raamatud ja nende kirjutajad ja lugeva inimese omailm kohtuksid pisikese (või lihtsalt kirjanduskauge) kodanikuga kohe, kui seesinane kodust väljub. Koolis, kooliteel ja ühistranspordis. Poes, sõprade juures ja kõikjal, kus võimalik.
Lugemisaasta ei pea pugema sinu ja minu ja ülejäänud raamatusõltlaste naha vahele, ei pea pinnima kirjanikke ega painama kriitikuid. Lugemisaasta võtku nakatada ravimatu ilusa haigusega kõiki, kes õrnas eas ja vahvale viirusele valla.
Lugejad vajavad kirjandust, kirjandus vajab lugejaid. Inimesi, kes eesti keeles lugeda oskavad, on väga vähe. Neid inimesi, kes eesti keeles kirjutada oskavad (ja tahavad, ja viitsivad – ikka veel!) on veel palju vähem. Heal juhul mõnisada, heal taseme mõnikümmend. Hetkel tegutsevat. See on hirmus elitaarne lõbu.
Ja kui võtta arvesse, et seda tehakse sisuliselt tasuta, siis oleme me väga rikas rahvas, et me sel tasemel omakeelset kirjandust endale lubada saame. Me ei jaksa seda kõike äragi osta. Võib-olla on küsimus natuke ka tahtmises, mina ei tea. Ma olen ju ise kirjutaja.
Mis viib meid järgmise teema juurde. Keegi ei jaksa osta kõike, mida tahaks ega saa kunagi jaksama. Küll aga sooviksid paljud inimesed kas või põgusalt kursis olla kirjailmas toimuvaga. Seda peavad võimaldama raamatukogud.
Raamatukogude raamatuvaliku maksab kinni Eesti riik. Ja seda raha on räigelt vähemaks võetud. Mitte et raamatukogudel kunagi liiga laialt raha käes olnuks, kaugel sellest. Nüüd on lihtsalt veel palju vähem – kultuurile pole kunagi antud, aga kultuurilt on alati võetud, selline on viisakas Vabariigi viis.
Siinkohal, sulgudes: (lõbus on lugeda majanduskriisi tõttu otsa lõppenud „headest aegadest“, kuna need ajad kultuurini ei jõudnud jõudagi; nende otsalõppemine jõudis kultuurini kohe).
Raamatukogude teema juurde naastes – neis paigus peaks igal inimesel igal pool olema tagatud juurdepääs nii vanemale kui uuemale Eestis tehtud kirjandusele. Ma ei tahaks jagada ega lahterdada me-keelseid tekste kõrg- ja madalkirjanduseks, rahva- või elitaarkirjanduseks. Me kõik oleme inimesed, oleme eliit ja rahvas üheskoos. Rahvast kui sellist ju polegi, on inimesed. Eesti inimesed, kes peaaegu kõik üksteist tunnevad. Ja tahavad raamatukogus käia.
Seda vähem tohiks meie riigi ja meie inimeste raha eest osta raamatukogudesse algupärase eestimaise kirjanduse asemel tõlgitud müüvikuid. Neid võiksid soovijad ise ja oma raha eest soetada.
Saan küll aru mitmete raamatukoguemandate väljendet mõttest, et muidu ei tuldagi midagi lugema. Ja et uuem Eesti kirjandus „ei kõneta rahvast“.
Kus ta saabki kõnetada, kui lähim raamatupood on mitmekümne kilomeetri kaugusel, raamatukogus raamatut ei ole (küll aga on kümnete kaupa Sandra Browni, Barbara Cartlandi jne teoseid, mille eest makstud raha läheb joonelt reibase kapitalistide hambusse ning suuresti välismaale) ja naabri-Leida ütles, et „jälle nad ropendavad“. Naabri-Leida ei mäleta igaks juhuks enam teps mitte, kuidas ta oma vanavanaema taluõuel väljendus sel ajal, kui sigadele tuli takka vanduda, aga raamatukogusid ega Eesti riiki sugugi polnud.
Nüüd on, ja asjalood teised. Eesti riigi vähene raha tuleks ikkagi suunata nõnda, et Eesti riigis tehtavast kvaliteetsest kirjandusest saaks osa saada võimalikult suur osa Eesti riigis elavaid ja eesti keelt oskavaid inimesi. Need inimesed on olemas ja nad tahavad seda. Milleks muuks me üldse ennast riigina peame? Elementaarne. Aga arusaamisega läheb aega.
No las läheb natuke aega. Meil on ju võetud terve aasta, mis pole sugugi haige aasta. Tänane Eesti riik on täpselt nagu Võidu väljaku ristipulk: inetu, ei toimi ja läheb kole kalliks maksma. Loodan, et aasta pärast on märksa paremad lood. Loeme kümneni, hoiame hinge kinni ja võtame ühe tugeva aasta. Lugemisaasta!
PS. Pojake nahistab tududa. Homme õpime jälle mõned tähed selgeks. Et me seda segamatult omal maal teha saame, on tegelikult väga suur asi. Soovin kõikidele pisikestele pojakestele ja tütrekestele maailma parimat lugejaks saamise aastat.
