Enne suupruukimist tuleks leida vastused neile kahele küsimusele. Vaadake, sõbrakesed, kui me kujutleme ebaseaduslikuks kaks äärmiselt lõbumajanduskauget asja — ütleme, et vorstimüümise ja luuletuste kirjutamise, siis mis saab? Vorsti tuleb osta ja luuletusi lugeda hämarates korterites või mõnes taksojuhtide teatatavas uhkemas majas. Igaüks võib tellida sada grammi kahtlase päritoluga doktorivorsti ja müüjale molli sõita, sealjuures purjuspäi mölisedes. Poeedi peksmine ja ridade suvaline ümberkirjutamine kogu raha eest on igapäevane. Makse ei maksta. Kõlab jaburalt? Kõlab jah. Aga just selline on seksuaalteenuse pakkumine me tänases päevas.

Just nõnda tekiksid vaimsed ja füüsilised kannatused kohe nii vorstiparisnikele kui sõnameistritele, kui tegevus põranda all oleks. Pole siin midagi prostitueerimisele eriomast. Hoopis teine asi on, et mitte ühtegi tööd ei tohiks teha inimesed, kes seda ei soovi. Meil on kümneid ja sadu tuhandeid kodanikke, kes teevad mingisugust tööd lihtsalt raha pärast. Ja mõnigi isik eelistab näruselt tasustatavale õpetaja- või ametnikupalgale tulusat, kuigi tüütut ligimeselõbustamist. Millise töö eest paraku riik maksu ei võta ja turvatunnet, rääkimata haiguskindlustusest, ei paku. Ehkki töö ju nagu iga teinegi, üksnes väärad väärtushinnangud lasevad teda pahaks ja koledaks pidada.

Seadustet mõnuteenus vähendaks pakkumist, aga kindlasti mitte nõudlust. See viimane on sarnasena püsinud aastasadu ja püsib ka edaspidi. Hinnad tõusevad, ei muud. Ja tõesti, kurbade noortütrikute asemel töötagu lõbusates majades rõõmsa ja meheahne silmavaatega nümfomaansed matroonid ning virtuoossed kurtisaanid. Et mitte jääda liialt peenisepõhiseks, lisaksin, et ka tugevad tubli jõudlusega isainimesed.

Vägivallast huvitet sellid aga peksku linna taga metsas üksteist ja pihku. Naisi tuleb suudelda ja silitada, olgu või raha eest.