Hakkasime siis arutama — sinnapaika need ajalehed jäidki —, et kes ja kuidas õigupoolest me rahvaesindusi valima peaksid, valida võiksid ja valida tohiksid. Igasugu imelikud tsensused said läbi arutet, ka kõige absurdsemad. Kuigi ega siin midagi absurdset olla ei saa — isegi naiste valimisõigus pole ju sadatki aastat vana. Järeldasime, et kui on hea mõte, võib välja pakkuda ja teoks teha kõike. Mis siis, et esmasel pilgul kentsakas või ärritav tundub.

Valimissüsteemide kallale me ei läinud. Kõik need üksikud ülekantavad ja üksildaselt üleantavad hääled tundusid me arusaamise piirist terake eemal asuvat. Küll aga vestlesime pikalt tollest, kes tegelikult valivad. Selge ja seadustatud on see, et oma elu esimeses otsas inimesed valida ei tohi. Kuigi selle esimese otsa tagumises otsas vast juba mõistaksid küll. Tundus ebaõiglane, et elu tagumises otsas tohivad hääletada kõik need, kelle hääletus määrab edaspidi just nende nooremate hääleõigusetute elu.

Tuli meelde, et vanas Roomas sai inimene kodanikuks ja määrajaks alles 30-aastaselt. No täna saab vahest veidi varem. Kaalusime varianti vähendada valimisõiguslike isikute hulk näiteks 25 ja 55 eluaasta vahel olevateni. Inimesteni, keda ja kelle lapsi tulevik tegelikult puudutab. Mõte näis mõistlikuna, aga mitte nii heana, et seda välja käia. Ja siis tuli tegelik, teostatav ning teooriast lipsti praktikasse viidav idee.

Valimisõiguslased ja -kohuslased on kõik need, kes maksavad makse.

Selgitan. Esiteks peaksid valimised olema kohustuslikud, muidugi võimalusega teha ristike lahtrisse „ei vali kedagi”. Aga oma ristike tuleb teha. Tuludeklaratsioonid on kohustuslikud. Valdav enamik täidab neid juba praegu interneti kaudu. Paari aasta pärast kõik, kellest miski sõltub või sõltuda tohiks. Kes otsustavad meie laste tuleviku üle.

Tuludeklaratsiooni täites tuleb üle mõne aasta lihtsalt teha mõni lisaristike. Määratud aja vältel kuulutatakse välja maksutagastused või -juurdemaksed ning ühtlasi uue riigikogu või kohaliku omavalitsuse koosseis. Kes tõesti ei saa ega taha asju arvutis ajada, hääletab maksuametis. Ja ongi nii, et riigiasjade üle otsustavad need, kes riiki toidavad. Vallasandid, lapsed ja ülalpeetavad saavad paremini ülal peetud, aga ei osale otsustuses. Ja ärge tulge rääkima, et me jätame vanainimesed kõrvale. Vanainimestel on omad moodused oma tarkust edasi anda ja vanaduseks peaks see olema juba edasi antud. Kes on kuuekümneselt loll, pole targem ka kaheksakümneselt. Samas välistame asotsiaalid ja muidu uduangerjad. Me aitame kõiki, aga me otsustame ise, kuidas just.

Ühtlasi on meeldiv võimalus siduda häälte arv laste arvuga, kuna maksuameti annaalides kajastub vastav teave väga kenasti juba lastetoetuste ning loodetavate maksuvabastuste kaudu. Annavad vanemad tuludeklaratsiooni täites hääle — ning see kordistub.

Ja valimisreklaam suunakem samuti üksnes internetti. Elu- ja telekeskkond paraneb, reklaami näevad aga vaid need, kellele see tarvilik. Lööklausete asemel hakatakse vast ajudega võetavat juttu ajama.

Olime hää mõtte üle rõõmsad ja läksime sööma. Sööge teiegi.