Karl Martin Sinijärv: Kalevipoeg või hauakivi

Kalevipoegadest (eriti merelistest) on kuidagi kaua aega palju jutustet. Õnneks või kahjuks, aga igal juhul pole tüüpiliselt midagi ära tehtud. Välja arvatud Tartu kuju taastamine ja Glehni Kalevipoja püstilükkamine Nõmmel. Mis oli kena tegu ja millisest Kalevipojast objektiivselt võiks Tallinnale piisata küll. Aga asjalood ei ole enamasti objektiivsed, vaid väga ja veel sub-subjektiivsed.

Ma arvan, et tollest va Tallinna lahte kavandatavast Kalevipojast kuulsin ma esimest korda ääri-veeri umbes täpselt kaheksa ja pool aastat tagasi. Väga fellinilik. Aina fellinilikumaks kiskus. Iseenesest pole mul vähimatki selle vastu, et merre suur kuju püsti panna.

Aga nüüd tulevad agad. Olgu ta suur ja olgu ta kuju, seda esiteks. Igasugune raha ümber jurramine nii väga ei huvitagi. Tundub umbes sama rumal nagu kaljukindel usk sellesse, et riigikogulaste palgad ja ministrite autod on teemad, mis viisteist aastat järjest kõiki paeluvad. Tühjagi.

Rahaga on tõesti nii, et vahel tuleb tuju midagi pentsikut teha, ja teinekord ongi hea lähtuda tujust. Et hingel hüva hakkaks. No ma võin ju kulutada summa X, et osta endale nädala joogid või aasta suhkru. Aga kui mu enesetunne saab paremaks uut kübarat ostes, siis nii ma ka teen. Teed võin ka suhkruta juua, kübar peas. See on minu asi. Ning ma ei pea kuulutama välja avalikku konkurssi oma kübara asjus.

Objektidega, mida me kõik peame vaatama, on natuke teine lugu. Jah, alati võib leida, et skulptuurile Y kuluva raha eest saaks veel paar kilomeetrit asfalti, veel mõne pensionikrooni lisaks või miskit muud sisuliselt olulisemat. Ent see jääb igavesti nõnda, olgu meil raha või kuusteistkümmend korda enam kui hetkel. Ses mõttes antagu aga tuld, tehtagu ilu, loodagu avalikku ruumi, skulptuure ja mida iganes.

Parke eelistaksin ma ise, olgu või meriparke, mida üks vesiline kuju ju algatada võiks. Miks mitte vabadussammas, saaks Vabaduse (parkimis)platsi inimestele kujundada. Jätan kõrvale jaburad ja lõbusad mõtted, milline kõik võiks olla me Kalevipojuke. Neid ideid on tulutult pritsitud niigi.

Mind paneb mõtlema hoopis üks teine asi. Pole palju aega möödas tollest, kui mereveerde, Pirita tee äärde püstitati must kuup õnnetult hukka saanud Briti rallimehe Michael Parki auks. Ilus.

Küll aga meenub, et uue ja edulise iseseisvuse ajal on erinevatel põhjustel me hulgast lahkunud näiteks Alo Mattiisen, Sulev Luik, Juhan Viiding, Lepo Sumera, Evald Hermaküla, Raimo Kangro, Mati Unt ja mitmed teised. Kelleta olemist aastal 2006 ei osanuks viieteistkümne aasta eest kuidagi ette näha ega kujutada. Ja nende mälestuseks pole me päälinnas ühtegi kuubikut, püramiidi ega isegi nimelist tänavat. Erinevalt Kalevipojast, kel on nii tänav, põiktänav kui eelmainitud kuju Nõmme mändide all.

Ühesõnaga raha rahaks, aga seni, kuni ma pole jaksanud sõbrale hauakivi osta, ma esimese asjana kentsakat kübarat tellima ei tormaks.

Eks linn teab, mis linn teeb.

PS. Kadunud Aadu Luukas ehitas endale imeilusa maja Viimsi randa. Selle vaateväljas võiks meres paikneda ka võimas skulptuur, mis meenutaks meile Eesti majanduslikku edu ning selle hinda. Selle taiese püstitamist peaksid aga finantseerima isand Luukase parimad sõbrad.

Tallinna linn seevastu ehitab juba praegu hinnalist haljasala Harju tänavale. Seal on ruumi nii mõnelegi tagasihoidlikule, ent seda olulisemale mälestussambale. Eduard Vilde on kõrval juba püsti. Mõelgem sellele, sõbrad. Talv on eestlastele ikka olnud mõtlemise aeg. Ja kevad — see tulgu seekord teisiti.