Karl Kase: Kui sa ei tea poliitikast midagi, ära mine valima!

 (17)
Valimisjaoskond. Tallinna Ülikool
ValimisedFoto: Vallo Kruuser

Lähenevatest Euroopa Parlamendi valimistest on kogu meie meedia üle ujutatud. Kõik oleks justkui õige, valimised ongi väga tähtis teema ja pidev meediakajastus on absoluutselt elementaarne, ainus probleem seisneb selles, et sisulist arutelu eksisteerib väga vähe. Mis veel hullem, see arutelu huvitab imeväikest osa meie valimisealisest elanikkonnast.

Demokraatia Eestis (ja mitte ainult) on nali, ei miskit muud, odav marketing'i sõnakõlks, mis paneb ka kõige suurema idioodi end otsustaja ja tähtsana tundma (ja annab pärast võimaluse lõpmatuseni viriseda valitsuse ebapädevuse üle).  Ärge saage siinkohal selle kirjatüki autorist valesti aru - minust suuremat demokraatia pooldajat on raske leida, ainult minu jaoks tähendab demokraatia ratsionaalsust, mitte kulli ja kirja viskamist, kelle poolt hääletada.

Juhtusin hiljuti nägema üht gallupit Postimehe online versioonis, küsimuseks oli: Kas jälgid europarlamendi valimisdebatti. Tulemused: 3.5% jälgivad tähelepanelikult, 21 % pistelist ja 75,5% (!!!) ei jälgi üldse! Vastas üle 3000 inimese. Loomulikult ei ole Postimehes avaldatu mingi absoluutne tõde, aga see maalib meie demokraatia seisust siiski üsna selge pildi.

Inimesi ei huvita poliitika. Veel vähem huvitab tavalist eestlast mingi kuradi europarlament. No palun, minge käige tänaval ringi ja küsige meie nn valijalt: millega see Euroopa Parlament õigupoolest tegelebki, oskate te nimeta vähemalt 3 seadust mille Euroopa Parlamendi eelmine koosseis vastu võttis? Mis on kõige suurem saavutus, millega Eesti saadikud silma paistsid või kui palju on tegelikult ühel saadikul võimalust midagigi ära teha?

Seotud lood:

Inimesed ei tea nendele küsimustele vastuseid ja nad ei peagi teadma! Samas, kui küsida nende samade inimeste käest, kas te valima lähete, vastavad ligikaudu pooled, et jah, loomulikult!

Kui keskmine eestlane veedab 8 tundi oma päevast tehes rutiinset tööd, mis teda ei huvita ja saab lisaks kõigele kogu selle nalja eest võileivaraha, siis on ju absoluutselt loogiline, et pärast sellist frustreerivat tööpäeva on Youtube'ist kassivideode vaatamine kordades mõnusam tegevus, kui kontsentreerumine millelegi intellektuaalsele, mis lisaks kõigele sunnib inimest veel mõtlema ka.

Kas see on hea või halb, on muidugi omaette teema, aga sellisest käitumisest aru saada pole just väga keeruline. Seda mõistavad ka meediakanalid: kui kuivad poliitikauudised ikka korralikult klikke ei tooda, siis pole see ka majanduslikult teab mis otstarbekas. Seda mõistavad ka kõik erakonnad ja üksikkandidaadid, ainult et see on maailma suurim tabu: kujutage ette mingit erakonda, kes ütleb, kuulge sõbrad, te olete liiga rumalad, et ratsionaalne otsus teha, palun, lugege valmisprogrammid korralikult läbi ja saage aru, mille eest erakonnad õigupoolest seisavadki, õppige erinevad majandusmudelid endale selgeks jne  - see oleks selle erakonna kindel ja kiire surm.

Poliitika ei ole 100 meetri jooks, mille võidab kõige kiirem (parem) mees. Eesti poliitika on kõige tavalisem äri, kus võidab see, kelle turundusosakond on kõige parem. Paar aastat tagasi pidin ma peaaegu pikali kukkuma, kui lugesin, et meie üliõpilaste seas on kõige populaarsem erakond Reformierakond (ei oska öelda, milline seis praegu on). Üliõpilaste seas... kas saab veel üldse midagi ebaloogilisemat olla? Samas küsimus, miks meie tudeng hea meelega reformi valib, ei huvita pea kedagi. Isegi tudengit ennast ei huvita mingi Reformierakond, neile on lihtsalt lõputust kordamisest pähe jäänud, et „reform" võrdub edukuse ja progressiga (mida see täpselt tähendab, on loomulikult tume kui öö) ja Keskerakond tähendab taandarengut ja venemeelsust. 

Poliitika populariseerimine on raske, võimalik, et isegi mõttetu töö. Olgem ausad, poliitika ongi üsna nüri ja igav, ainus probleem seisneb selles, et kas me tahame või mitte, meie demokraatlike valimiste tulemused mõjutavad meid kõiki. Selle asemel, et poliitilised erakonnad püüdleksid selle poole, et inimesi oma maailmavaadet ja programmi mõistma panna, on palju lihtsam teha idiootne promovideo nagu seda tegid sotsid, mille sõnumiks on see, et kõik peaksid minema valima (ja valima sotsid).

Mul on alati härra Rauaga väike probleem olnud, alates sellest, kui ta talendisaatesse kohtunikuks läks. Miks üks muusik midagi sellist teeb, jääb mulle arusaamatuks, aga ma annan endale aru, et ma ei peagi kõigest aru saama. Ilmselt on põhjus rahas, milles muus.

See, milline on aga sotside promovideo härra Rauaga eesotsas, on lausa piinlik. Raua ainus põhjendus, miks peaks ühikarott (kes esindab tüüpilist eesti noort, kes poliitikast midagi ei jaga) Liina valima, on see, et sotsid on „jumala normaalsed inimesed". Mida see Liina seal õigupoolest tegema hakkaks, mille eest see Liina seal seisma hakkaks? See on ju täielik pseudoteema, see ei huvita ju tegelikult eriti kedagi. Peaasi, et inimene valima läheks!

Tolerantsus on hädavajalik, aga lauslollust ei pea ega tohigi tolereerida. Inimene, sina, kes sa tõesti ei tea Euroopa Parlamendist ei ööd ega päeva, palun ÄRA MINE VALIMA! Ära kuula odavat poliitpropagandat, mis paneb sind end olulisena tundma, kuna sa osalesid valimistel. Ebaratsionaalne hääl on kordades hullem, kui valimata jätmine. Teadmatus poliitikast pole häbiasi ja kui  see inimest ei huvita, siis ei maksa sellesse ka sekkuda. 

Mõtestatud otsuse tegemiseks ei piisa paarist YouTube'i klipi vaatamisest, vaid pidevast lugemisest, mõtlemisest, analüüsimisest. Ibsenil, kes kunagi kirjutas „enamus eksib alati", ei pea ilmtingimata demokraatia osas õigus olema, aga selle eelduseks on see, et enamus inimesi valima ei läheks.

Demokraatia on halbadest valikutest parim, aga selle töötamise aluseks on inimeste konstante huvi poliitika vastu. Niikaua, kui see huvi puudub, puudub ka tõeliselt funktsioneeriv demokraatia ja europarlamendi valimised on lihtsalt sisutühi farss.

Ma loodan sügavalt, et vähemalt üks inimene jätab selle kirjatüki pärast valima minemata. Sellest oleks Eestile ja Euroopale oluliselt rohkem kasu, kui valima minemine „lihtsalt valimise pärast". Jutt pole iPhone'i ja Samsungi vahel valimisest, käesolevad valimised peaksid vähemalt paberi peal Euroopa tuleviku suhtes ülimalt olulised olema. Seega, palun, kui sa ei tea, ära vali! Kõlab karmilt, aga õiglane ei võrdugi alati roosilisega.