Karjaküla farm ei saa loodud isegi viletsaid tingimusi

 (23)
Karjaküla farm ei saa loodud isegi viletsaid tingimusi
Foto: Andres Putting

2. septembril avaldati Delfis artikkel Karjaküla karusnahafarmi kohta, mille omanik Anatoli Mustonen väitis, et mingi ja kähriku tehistingimustes pidamise eeskirjad on ministeeriumis koostatud teemaga mitte kursis olevate inimeste poolt.

Samas teab aga iga inimene, kes antud valdkonnaga natukenegi kursis on, et mingi puhul on tegemist loomaga, kes oma looduslikus keskkonnas ujub ning veedab arvestatava osa oma elust vees. Karusloomakasvatustel ei ole aga mingit kohustust tagada minkidele ujumisvõimalust. Lisaks on mink looduses põhiliselt üksi elav loom, karusloomakasvandustes on ta aga sunnitud olema tuhandete teiste loomade läheduses, võimaluseta kuhugi varjuda. Kõige selle eelneva jutu taustal on absurdne väita, justkui oleksid minkide pidamise tingimused liialt karmid.

Karusnahavaba Ühendus on seisukohal, et karusloomafarmides ei ole võimalik tagada metsloomadele liigiomaseid tingimusi. Metsloomade eluviis eeldab liikumist suurtel maa-aladel, farmis peavad aga nad kogu oma elu veetma väikestes puurides. Karusnahafarmide eesmärk ei ole tagada loomade heaolu, vaid nende arvelt võimalikult palju kasumit teenida, mis viib paratamatult selleni, et loomade elamistingimused on äärmiselt kehvad. Seetõttu on mitmetes riikides karusnahakasvandused ka täielikult või osaliselt keelustatud, näiteks Austrias, Horvaatias, Suurbritannias, Iirimaal, Costa Rical, Taanis ja Rootsis.

Karjaküla karusloomafarmil on mitmeid negatiivseid külgi. Kuigi praegu kehtivad eeskirjad minkide pidamiseks ei taga loomadele normaalset elu, ei ole farm suutnud täita isegi neid. Karjakülat ja Keila linna on kimbutamas tohutud kajakaparved, kes kogunevad karusloomakasvanduse ümber, otsides sealt toitu. Lisaks kujutab minkide pidamine farmis ohtu ümbruskonna elukooslustele ja looduslikule tasakaalule. Mingid ehk ameerika naaritsad on juba Eestist praktiliselt välja tõrjunud euroopa naaritsa, pealegi võivad nad edasi kanda ka haigusi, mille olemasolu farmis on karusnahaärimees Mustonen ise tunnistanud.

Karusnahk on tänapäeval pelgalt luksuskaup, mis pole absoluutselt hädavajalik. Suur osa karusnahatoodangust kasutatakse just riidedetailide valmistamiseks. Karusnahast riidedetaile (nagu näiteks kraed) kasutatakse vaid ilu pärast, nad ei anna riideesemele juurde mitte mingit praktilist väärtust. Karusnahast kasukad on aga reeglina niivõrd kallid, et neid suudavad omale lubada ainult rikkamad inimesed, kes veedavad väljas nagunii vaid tühise osa ajast ning kelle jaoks karusnahast kasukas on tavaliselt pigem staatuse sümbol. Karusnahavaba Ühendus peab tuhandete loomade kannatusi, väärkohtlemist ja ebaloomulikes tingimustes pidamist taolise ebavajaliku luksuskauba kohta vastuvõetamatult kõrgeks hinnaks.

Karusnahavaba Ühenduse näol on tegemist rohujuuretasandi liikumisega, mis koondab inimesi, kes ei toeta loomade pidamist ja tapmist karusnaha saamise eesmärgil. Karusnahavaba Ühendus alustas oma tegevust 2010. aasta mais ja on siiamaani korraldanud erinevaid infoüritusi, aga ka meeleavalduse Karjaküla karusloomafarmi vastu.