Karel Rüütli: Uus jahiseadus tõrjub metsast lihtsa jahimehe ning meelitab kohale välismaa rahajõmmid

 (157)
Sotside Pidu
Karel RüütliFoto: Tanel Meos

Valitsusliidu häältega kinnitas riigikogu neljapäeval paljuvaieldud uue jahiseaduse, mis ohustab Eesti looduslikku tasakaalu ja ulukite säilimist ning tõrjub järk-järgult jahipidamisest eemale kõhnema rahakotiga kohalikud jahimehed.

Ainult maaomanike ja jahimeeste omavaheliste suhete reguleerimisele keskendunud keskkonnaministeerium jättis seaduse keskse autorina tähelepanuta peamise – meie metsades elavad loomad ja neile soodsad elutingimused.

Metsloomade sisuliseks peremeheks on riik. Senini andis teaduslikele uuringute ja analüüsidele tuginenud keskkonnaministeerium jahimeestele täpse ülesande, milline peab olema erinevate ulukiliikide arvukus. Seaduse üks paljudest möödalaskudest on see, et võrreldes veel kehtiva korraga on sealt välja jäetud teaduslik lähenemine jahindusele ehk siis jahimaade korralduse peatükk. Edaspidi hakkab soovitusi jagama jahindusnõukogu, millele ei eelne teaduslikku tööd.

Metsloomad hoiduvad reeglina kontaktist inimestega. Toidubaasi nappusel või arvukuse kasvades satuvad loomad inimeste hoovidesse ja linnadesse, jooksevad maanteedele, põhjustades traagilisi õnnetusi. See kõik toimub põhjusel, et inimene ise on oma kasuahnusega rikkunud looduslikku tasakaalu. Meie oleme tunginud loomade elupaikadele. Seega on paratamatu, et meie kõrval elavad metsloomad tekitavad kahjusid. Täiesti eraldi küsimuseks on nende arvukus - aga see on juba riikliku keskkonnapoliitika lahendada, mitte ei saa olla jahimehe ja maaomaniku kokkuleppe asi.

Seotud lood:

Pean vastse seaduse kõige ebaõnnestunumaks ja probleeme tekitavaks ulukikahjustuste peatükki. Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna poolt heaks kiidetud lahendus paneb kogu vastutuse sõraliste poolt põhjustatud kahjustuste eest jahimeeste õlgadele. Metsas elavad ulukid ei ole ainult jahimeeste ja ka maaomanike vastutada. Metslooma ei saa sajaprotsendiliselt kontrollida, nagu ei saa ka jahimees hüvitada kõiki kahjusid.

Kohusetundlikele jahimeestele ja jahiseltsidele pole jaht ainult hobi, vaid ka pidev hool ja kohustus. Olgu selleks siis söödapõldude ja soolakute rajamine, vihtade tegemine või sihtide raiumine, loomade loendamine, kopratammide likvideerimine …

Mõistliku alternatiivina pakkusime sõraliste tekitatud kahjude hüvitamiseks reservi loomist, milles oleks osalenud ka riik loomade peremehena. Keskkonnaministeerium pühkis aga vastutusest käed puhtaks ja jätab nüüd jahimehe koos maaomanikuga metsaserva ja põlluveerele vaidlema.

Toon näite. Põder, meie metsade uhkus, on suure rännukirega, kes elab suvel ühes ja talvel teises kohas, tekitades kahjustusi aastaringselt. Raskel ajal kogunevad põdrad karja, et talv üle elada. Kujutame ette olukorda, kus antud piirkonna kuulekad jahimehed on täitnud kõik küttimismahud. Jahimees on andnud endast kõik, loomad on aga tekitatud suurt kahju ja raha peab maksma seadusekuulekas jahiorganisatsioon. Tõsised probleemid tekivad ka metskitse ja punahirvega. Metssigadega on mõnevõrra lihtsam, sest neid võib küttida ka suvel.

Ulukid ei ole ainult jahimeeste vastutada. Kuidas saab jahimeestelt nõuda sisse põllukultuuridele ja metsale tekitatud kahju? Jahindusele võib selline lahendus olla hukatuslik, sest ta toob kaasa sõraliste üleküttimise. Selle tagajärjel kaob suurkiskjate toidubaas, mis omakorda tähendab näljaste kiskjate rünnakuid kariloomadele. Siis ei pruugi erandlikuks jääda juhtumid, kus hunt murrab taluõuelt keti otsast koera.

Arusaamatuks jääb see, kuidas kavatseb Eesti täita Euroopa Liidu ees võetud kohustust hoida suurkiskjate arvukus kindlates piirides. Hundi asurkonna suuruseks on meil 150-250, ilvese oma 600–780 ja karu omal umbes 600 isendit.

Kindlalt võib väita ka seda, et seaduse rakendamine peletab metsast eemale lihtsa maa- ja metsamehe, kes asendatakse jõuka välismaise rahajõmmiga. Ta muudab jahipidamise tunduvalt kallimaks, teenides selgelt suurmaaomanike huve. Järk-järgult muutub jaht kohalike rahameeste ja välismaiste jahituristide lõbuks. 

Tänast koalitsiooni võib õnnitleda! Nad tegid ära, mida lubasid ja „raha“ sai õnnelikuks. Kaotasid aga maal elavad inimesed ja kohe kindlasti metsas elavad loomad.

Jääb ainult loota, et tulevikus ei pea riigikogu menetlema eelnõu, kus vabatahtlikud pritsimehed hakkavad inimestele korvama kahju põhjusel, et pritsimehed ei jõudnud majapõlengule õigel ajal kohale?