Karel Rüütli: Kuluhüvitised suitsukatteks

Riigikogus toimuvat kõrvalt jälgijale võib jääda õige kummaline mulje, sest kahel viimasel kuul on peamisteks teemadeks olnud riigikogu liikmete kuluhüvitised ning see, et riigikogu on maha saanud ajaloo kõige lühema istungiga ja ei tee tööd.

Paratamatult tekib küsimus, et milleks meile üldse riigikogu, kust midagi asjalikku ei paista tulevat. Me kõik tahame, et meie rahvaesindajad oleksid usaldusväärsed ja väärikad. Usume, et tegemist on aatemeestega, keda motiveerivad üllad eesmärgid ning kellele raha on teisejärguline.

„Kuluhüvitis” on juba iseenesest ebaõnnestunud sõna — sest kuidas on võimalik kuluhüvitist kompenseerida, ilma et kulutused oleksid tõendatud? Ma ei pea õigeks maksta kogu ulatuses kuluhüvitist, tšekke esitamata. Nii et avalikkuse huvi ja pahameel on täiesti mõistetav.

Teisalt on meie riigis põhiseaduslikke ameteid, millega paratamatult kaasnevad kulutused, ja kuidagi on neid vaja hüvitada. Ma ei taha riigikogu kui institutsiooni olulisust alahinnata, kuid eesmärgiks tuleks võtta kõikidele Eesti riigi esindamisega seotud ametitele ühtse süsteemi kehtestamine. Rahvaliit teeb põhiseaduskomisjonile ettepaneku, mille järgi saaksid riigikogu liikmed sarnaselt valitsuse liikmetega ja presidendiga 20% esindustasu ning 10% jääks side- ja transpordikuludeks, mida tuleb dokumentidega tõestada.

Kahetsusväärne on aga see, et kuluhüvitiste ümber tekkinud kära varju kipuvad jääma riigikogu pingelised arutelud tulumaksu ja aktsiiside teemal. Tundub, et paljud neljanda võimu esindajad on läinud lihtsama vastupanu teed ja kütavad rahva kirgi pigem „heade” teemadega, millega on lihtne meeli erutada ning maksimaalselt oma reitingut kergitada, selle asemel et süveneda kogu riigi arengut puudutavate aktsiiside ja tulumaksu muudatustesse.

Kurb on see, et koalitsioon on asunud ringkaitsesse ja opositsiooni esindajate küsimustele ei soovitagi vastata. Rahvaliitu muutis ettevaatlikuks nii peaministri kui ka rahandusministri suust kõlanud väide, et aktsiiside kasvuga ühtlustatakse Euroopa Liidus kehtivad alammäärad. Järgmisena toodi välja, et aktsiise on vaja tõsta inflatsiooni ohjeldamiseks, sest valitsuse eesmärk on kehtestada euro 2011. a kevadel. Vahepeal aga väideti, et riigis on vaja edendada haridust ja tervishoidu ning selleks on ilmselgelt vaja lisavahendeid.

Rahvaliidu fraktsiooni on tõsiselt hämmastanud just valitsuse liikmete omavaheline ebakõla aktsiiside tõstmise õigustamisel, mis omakorda kinnitab, et eelnõu on tehtud kiirustades. Kuidas muidu seletada seda, et näiteks elektrienergia aktsiisi määra soovitakse tõsta kolm korda kõrgemale Euroopa Liidu miinimumnõudest, eriotstarbelisel diislikütusel tõstetakse kaks korda kõrgemale, kui Euroopa Liit seda nõuab? Seda loetelu võiks veelgi jätkata.

Meie eesmärk ei ole aktsiiside tõusule iga hinna eest pidurit tõmmata. Me ootame valitsusliikmetelt vastuseid ja analüüsi selle kohta, kui suure koormuse saab ühiskond tervikuna, millises mahus kasvavad iga inimese kohustused eraldi, kuivõrd muutub inimeste toimetulek, kas on ette nähtud meetmeid kohalike omavalitsuste kasvavate kulutuste kompenseerimiseks, kuidas mõjutab eeskätt elektrienergia- ja kütuseaktsiisi tõus meie ettevõtluse konkurentsivõimet ja millised on meetmed võimaliku salaviinaturu tekkimisega võitlemiseks.

Palju küsimusi on vastuseta. Sellepärast leiab Rahvaliidu fraktsioon, et kavandatav maksutõus ohustab majanduskasvu ja suurendab inflatsiooni, mis seab omakorda ohtu eurole ülemineku 2011. aastal. Üha rohkem on meid hakanud häirima kahtlus, et tegemist on praeguse võimuliidu katsega leida koalitsioonileppele rahalist katet. Aktsiisitõusu püütakse õigustada eurole ülemineku vajadusega, teades, et inflatsiooni ei õnnestu meil nagunii ohjeldada.

Rahvaliit loodab siiski, et valitsus ei tegutse pimesi, ilma tervikliku programmita, ja oskab plaanitud mahus kavandatud aktsiisitõusu veenvalt põhjendada.