Nõnda jutustas mulle viimati tädi Maali. Ja jätkas: hästi on meil üles ehitatud kapitalistide klass, millesse on osavasti sobitatud ka tähtsamad ametikandjad, poliitikutest ja valitsustest rääkimata.

Aga miks teeb see seesama kapitalistide klass nüüd, kui oleme selle osava ülesehituse käigus miskipärast jõudnud allakäigutrepile, suuri pingutusi nende inimeste sissetuleku kärpimiseks, kellele ta ei ole heaoluriiki loonud?

Loogiline oleks, arutles tädi Maali, et need, keda ta siiani on soosinud ja edutanud, annaksid nüüd ajutiselt tagasi kas või poole oma rikkusest. Kärpige ülikõrged palgad 20 000 krooni peale, andke riigikassasse hüvitised ja tulemustasud, riigikogulaste korteriüürid ja autoliisingud. Autosid võiksid võimurid kasutada kordamööda, ei pea ju vahetpidamata mööda Eestimaad ringi sõitma. Püsigu parem natuke kodus ja õppigu, kuidas riiki kriisist välja tuua.

Unustage ära see euro, mis teeb meie elu kolmandiku võrra kallimaks. Meil on kõigepealt mõelda sellele, et rahvas püsima jääks, sõnas tädi Maali. Kärped toovad kaasa ainult uusi kärpeid, sest palkade langemine ja töötuse kasv vähendavad ju omakorda maksude laekumist.

Kapitalistid, andke oma raha ajutiselt Eesti riigi teenistusse, loobuge isiklikust luksusest, looge oma raha eest uusi töökohti, et maksude laekumist parandada. Te võlgnete selle eesti rahvale, kes on võimaldanud teile hea elujärje, meenutas tädi Maali.

Teda hämmastas seegi, et meil on finantsgeeniusi ja tippjuhte, kellele makstakse ikka veel ülikõrget palka – miks pole nad siiani oma andekust ja kavalust rakendanud Eesti riigi üldise heaolu parandamiseks? See on ju ometi isikliku vara turvalisuse saavutamise esimene tingimus. Mida õnnelikum on rahvas, seda väiksem on oht rikastel oma varast ilma jääda.

Nii rääkis tädi Maali. Ent nagu ütleb põhiseadus, igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi.