Kaotame valimiskünnise, äratame riigikogu ellu
101 liiget oleks pidanud garanteerima selle, et võimule ei pääse kitsas klikihuvi, vaid tekib laiapõhjaline foorum, arutelu. Ja nii praktiliselt iga seadust vaagides ja vastu võttes. Loodeti, et riigikokku pääseb nii-öelda 101 "tarka", riigi helgemat pead, maa sool.
Läbi kogu 1990ndate ning kuni tänase päevani on põhiline riigikogu tegevust saatnud laiade rahvahulkade kriitika - nad tarbivad liiga palju raha. Riigikogulase palk on liiga kõrge! Kuigi rahva pahameele põhjus on olnud mõneti mõistetav, ei pööranud ma tollal sellele kadedusele siiski erilist tähelepanu. Eesmärk oli hea - kõrge palk tagas teoorias iga parlamentääri sõltumatuse tekkiva ärieliidi erahuvidest. Liiatigi moodustasid riigikogu kulutused tühise osa riigieelarvest ja veel väiksema osa rahvuslikust kogutulust.
Lähenemas on uued valimised. Politoloogid ennustavad küllaltki konsensuslikult, et uute riigikokku pääseb vaid neli suuremat valimiskünnise ületavat parteid. Sellest faktist üldiselt polekski midagi, maailma juhtriigis on ju ka vaid kaks üleriigilist parteid. Kuid kas selline trend kaheparteistumise suunas on ikkagi hea märk? Või kas tegelikult pole lausa surmaohus meie oma kodukootud demokraatia? Ma ei mõtle demokraatia erinevaid politoloogilisi käsitlusi, vaid sisulist demokraatiat - rahva võimu.
Juba praegu on riigikogus ja laiemal poliitilisel maastikul näha ohtlikku tendentsi - otsuste tegemine käib jäigalt mööda parteiliini. See tähendab, et partei hääletab saalis praktiliselt alati üksmeelselt. See aga ei tulene mitte sellest, et saadikud parteis mõtleksid tänu ühisele maailmavaatele igast korruptsioonihõngulisest eelnõust ka täpselt ühtemoodi, vaid pigem tuleneb selline "ühtehääletamine" nähtusest nimega "parteidistsipliin".
Võib-olla poleks isegi parteidistsipliinis iseenesest veel midagi hullu, kui otsuste vastuvõtmine käiks näiteks nõnda, et enne fraktsiooni ühehäälse otsuse kujundamist koguneksid isekeskis fraktsiooni kuuluvad, valijatelt mandaadi saanud rahvasaadikud ja kujundaksid omavahelise vaidluse ja fraktsioonisisese hääletuse teel fraktsiooni seisukoha mõne seaduseelnõu tarvis. Kuid praktika on tunduvalt süngem ja pahaendelisem.
Tegelikud otsused võetakse vastu nn parteikontoris. Aga parteikontorisse ei pruugi kuuluda sugugi mitte rahvalt mandaadi saanud rahvasaadikud. Pigem me näeme varjuliste uste tagant vilksatamas pankurite ja kodumaiste suurtöösturite ülikondasid. Tähtsaid ning äri puudutavaid otsuseid võetakse vastu parteikontoris parteisiseses bürokraatlikus võitluses esile kerkinud (mitte rahva poolt valitud!) partei juhtkonna ja ärimeeste vahelisel kokkuleppel. Sellised läbirääkimised on reeglina konfidentsiaalsed, enne me neist suurt teada ei saa, kui mõni üllatav seaduseelnõu jälle parlamendi täissaali veereb.
Siin tulebki välja kriitiline koht. Kui tihti hakatakse parteikontorist tulevat seaduseelnõud riigikogus sisuliselt arutama - saadik saadikuga, inimene inimesega? Mitte eriti. Üks partei kiidab ühehäälselt heaks, teine partei toob ükshäälselt välja korruptsioonielemendid ja muud vead seaduseelnõus (eeldusel, et pole määritud ka opositsioonilise partei juhtkonda). Kuid lõhe jookseb alati selgelt mööda parteisid.
Ka seadustele oponeerimine toimub ühehäälselt, ka opositsiooniparteis pole iseseisvaid saadikuid, kes seisaks vastu oma partei kontorile, juhul kui sealt tuleb käsk saboteerida mõnda enesestmõistetavalt kasulikku ja üldhüve edendavat, valitsuskoalisatsiooni algatatud seaduseelnõu.
Juhtumid, kus üks riigikogu saadik selge häälega ütleks, et andke andeks, aga ma ei saa isiklike veendumuste või kahtluste tõttu oma parteiga sarnaselt hääletada (tuletame meelde, seadus iseenesest annab riigikogulasele õiguse ja võimaluse hääletada autonoomselt, partei käsku eirates), on haruharvad.
Niisiis - meil pole parlamendis paraku mitte 101 rahvasaadikut, vaid kuus erakonda. Tänases riigikogus on seega sisuliselt vaid seitse iseseisvat otsustajat (kuus erakonda ja vabaliige Jaanus Kundla). Veel nutusem paistab asjade seis tulema peale 2011. aasta riigikogu valimisi, kui meil on vaid neli parteid, neli seisukohta. Seega võib mitte väga palju utreerides öelda, et 97 saadikut saab olema üleliia!
Jõudnult järeldusele, et fraktsioonidesse kuuluvad riigikogu liikmed seaduste kujunemisel määravat rolli ei kujuta, võiksime tegelikult teha ka radikaalse ettepaneku - igal erakonnal olgu parlamendis üks palgaline esindaja, kes saab endale hääleõigust vastavalt erakonna valimistulemustele.
Kuid ehk oleks realistlikum ja vähem radikaalne lahendus riigikogu saadikute arvu vähendamine. 101 liiget on nii väikese riigi peale ilmselge priiskamine. Sama loogika järgi peaks näiteks Rootsis olema rahvaarvu arvestades üle 700 saadiku, aga on 349 saadikut. Saksamaa Liidupäevas aga peaks olema koguni 6300 liiget, kuid on vaid 656.
Kui me vaatame Ameerika Ühendriike ja sealset 435 rahvaesindajat Kongressis, siis selle loogika kohaselt võiks meie parlamendiliikmete arv olla hoopis tühipaljas kaks saadikut. Isegi kui me liidame Kongressile sajaliikmelise Senati, ei tuleks Eestis isegi kolme esindajat välja. Hea küll, Eesti suur eeskuju on meie hõimurahvas ja põhjanaaber Soome, kelle mastaabid sobivad ka ehk paremini Eesti Vabariigiga kui hiidriigi omad. Soome Eduskunta suurus on 200 esindajat, selle loogika kohaselt võiks Riigikogu liikmete arv olla ümmargune 50.
Ise aga pakuksin Riigikogu liikmete arvuks nende kahe arvu vahepealse - 21. Meil on viieprotsendiline valimiskünnis, mistõttu ei pääseks üle kahekümne erakonna-vabakandidaadi meie esinduskotta ka parima tahtmise puhul. Seega - las olla teoreetiliselt koht kõigi kahekümne jaoks ja üks koht olgu veel parimale boonuseks.
Riigikogu kohtade nii drastiline vähendamine oleks kulude kokkuhoiu alal suureks eeskujuks muule avalikule sektorile - 80 protsenti koosseisust ja "puusalt lastuna" hinnanguliselt umbes poole kogukuludest kokkutõmbamist ei suuda vist ükski avaliku sektori asutus ette näidata. Otsuste sisule või kvaliteedile ei avalda aga see kokkuhoiumeede praktiliselt mingit mõju, sest enamik seaduseelnõusid valmib niikuinii professionaalsete ametnike poolt ministeeriumites ning poliitilise heakskiidu ning vajalikud parandused annab neile kitsas parlamendiväline parteiladvik.
Peamine kriitika sellisele kokkuhoiule tuleb muidugi parteidelt kui organisatsioonidelt, kes hea meelega paneks teatud teenete eest mõned mehed maksumaksja raha eest soojale kohale istuma ja nuppu vajutama. 101-liikmelises riigikogus jagub sooje kohti seltsimeestele küll! 21-liikmeline riigikogu sunniks aga parteisid rohkem enda raha kulutama, et vajalikud parteisõdurid stabiilse palga peale panna või kuidagi tesiti hüvitada nende lojaalsus ja teened partei edendamisel ja esindamisel.
Kuid ettepanek kärpida riigikogu arvu tulenes süngest tõdemusest, et me ei pääse kuidagi parteistumisest ja teatud läbikasvanud eliidikihi tekkest, kelle side reaalsete valijate - maksumaksjate ja üldse kodanikega - muutub aasta-aastalt aina nõrgemaks. Kuid võib-olla on veel lootust taaselustada kunagine ideaal - riigikogu, kui rahvaesindajate foorum ja paik, kus käib peamine ning sisuline vaidlus meid kõiki puudutava seadusandluse üle.
Tänases olukorras võiks võib-olla mõnevõrra aidata ka variant, kus me kaotaksime täielikult vähemusi diskrimineeriva valimiskünnise. Kui riigikogus oleks jälle tagasi kümmekond häält tegevat iseseisvat arvajat, ehk siis tekiks ka kõrgemal tasandil jälle hoogsam debatt selle üle, milleks kulutatakse maksumaksja raha või kelle kasuks käänatakse mõnda seadust.
Las olla riigikogus näiteks ka üks anarhist, kaks rahvusradikaali... ja ei pääseks me sel puhul ka mõnest Kremli esindajast. Võib-olla on Eesti Vabariik paarikümne aastaga nii tugevaks kasvanud, et me ei peaks kartma kodanikuühiskonda koos sellega kaasneva arvamuste paljususega? Isegi kui osad arvamused on peavoolu või ärieliidi jaoks valusaks pinnuks kannas? Isegi kui osad arvajad kalduvad vahel äärmustesse?
Kaldun arvama, et radikaalsed hääled parlamendis on hädavajalikud, et hoida otsusetegijaid mandumast ja sulgumast kabinettide vaikusesse.
Kui meil oleks riigikogu, mis kihaks jälle arvamuste paljususest ja kus saadikud, kasutades oma eeliseid kas või informatsiooni ligi saamisel, paljastaksid ulatuslikumalt salasobinguid või riigile kahjulike otsuste tagamaid, avaldaksid sirgeseljaliselt oma isiklikke arvamusi - siis olen ma valmis maksumaksjana maksma neljakordset keskmist palka koos kütuse- ning muude hüvitustega ka 120-le riigikogu liikmele 101 asemel!
