Kalle Mälberg: Puujärve Jussikese 7 sõpra ehk Vikerraadio heliterror
Mäletan toda karmi taati Tartus, Taara puiesteel, kõndimas, pulksirged juuksed õlgadeni.
Ka minu kõrvu ei paita täna liblikatiivuline ilus meloodia. Hoopis kriibib ja kaebleb mingi inisev, kiunuv, kriiskav, vahel katkev ja siis jälle huilgav kius, mida toodab hüplevate tulukestega kuri masin kusagil pimedas urkas.
Aegajalt tõugatakse sinna hämarusse noori tüdrukuid, lüüakse ere valgus näkku ja meelitatakse staariks saamise mesijutuga. Need lapsukesed kratsivad oma kurku, unistavad õnnest ja niuksuvad armastusest mis ei saabu. Et siis isetuna kiirelt unustuse uttu langeda.
Mage on see Celine Dioni kloonimine kodukamaral. Ei tule siit ellafitzgeralde ega arethafrankline. Nii nagu maratoonarid kasvavad Etioopia kiltmaal, nii ka ballaadimeistrid gospelkoorides. Ja Mülleri Sass on erand mis kinnitab reeglit. Muidugi pole ma muusikas asjatundja, ega kavatse selleks ka kunagi saada - sõimata mind võib, aga mõtet pole.
Vikerraadio heliterror
Ma räägin Vikerraadio viimase aja heliterrorist, mida aruka, kohatise hariva ja teaberohke jutu vahele, otsa ja ette pidevalt monteeritakse, kedratakse ja lõputult käiatakse. Mina koos sadade tuhandete inimestega tahaks kuulata rahvusringhäälingu häid saateid: Hommikukava, Reporteritundi, Päevakaja, Uudis Plussi; David Vseviovi, Helgi Erilaiu, Hendrik Relve, Jansa ja Krister Parise ning Neeme Raua reportaaže... see nimekiri pole edetabel!
Aga ma kindlasti ei soovi kuulata Maian Kärmase tuiutamist mingitest edetabelitest ja bändidest, ega ka beibede omavahelist tõmblemist, mis viimase aja tendentsina vohab laiali üle terve Vikerraadio programmi. Hommikust õhtuni.
Maailmas ja Eestis on tehtud tohutult head muusikat. Kuidas on võimalik, et saatejuhi vastas arvutite, kangide ja lülitite taga istuv produtsent ei suuda iseseisvalt saatejuhi ajakirjanikukarakterile sobivat tausta valida, vaid peab alluma mingile juurviljabaasile?
Küsimus kerkib, ega ometi ei tilgutata nonde beibeballaadikeste tillukesi autoritasusid kuhugi sõbrantside buduaarideesse? Ma ei soovi ettehooldust, ega kavatse respekteerida mingeid Olev Erlachi „muusikateaduslikke” playliste. Jaatan elavate inimeste tehtud raadiot eesti inimeste jaoks! Eitan masinaga tehtud plastikraadiot! Vähemalt avalik-õiguslikus raadios mitte.
Muusika röövib hinge (ajutiselt)
Kujutan ette, kuidas nüüd Raadiomaja kohvikusse kogunevad musatargad: „kõik ju kuulavad,”„meile meeldib!” Keegi diskor-klubi-plaadi-kratsija käib välja viimase argumendi: „Ise oled loll, maitse üle ei vaielda!” See viimane muidugi tähendab, et tema kui jumaliku muusikavalija maitse üle ei tohi vaielda. Tuhanded olgu vakka, „nagu kõik teised”. Grupimüsteerium tulgu määgides nagu hiidlaine. Nagu soe ja õdus pori – niuks, niuks!
Teatan, mitte eriti alandlikult, et igasugune eetrisse paisatav muusika röövib kuulajalt tema surematu, teadmishimulise HINGE, vähemalt ajutiselt – laenuks! Tõesti: mõne töö, näiteks, maalimise ja voolimise ning pesutriikimise või autokruttimise juures võib raadiomuusika etendada tapeedi rolli, aga see on rohkem Elmari teema.
Vikerraadio tänane muusikavalik aga väljastab avalikku paanikat, inisevat nestet. Tuhanded inimesed, kes igapäevaselt erinevad üksteisest kõikvõimalikul viisil, teeksid korraga justkui samu liigutusi, tooksid kuuldavale hüsteerilisi, sõgedaid karjeid, ajaksid silmad punni ja uluksid kuu suunas. Vaid nii ühenduksime Vikerraadio beibeballaadide kehakeldri hädade kaudu inimsoo näitelavaks, igavikukeeleks: „Dont cry baby – ära röögi imik!” Vabandage, seda ei juhtu!
Austet Riina Rõõmus! Te ei saa (ega või!) muuta kuulajat passiivseks amööbiks, kes paljuneb pooldudes järgmisse, äravahetamiseni sarnasesse närimiskummina venivasse ballaadikesse. Alles me saime lahti igast august pritsivast „tümakast”, ehk elame üle ka nuuksmusa sissetungi.
"Kremli ööbikud"
Kui Vikerraadio tegemine – fantaseerime veidi! - ei oleks tänane sabatu-sarvitu globaal-amerikanism, vaid läheks homme ootamatult hiinlaste või araablaste kätte, siis te alles kuuleksite... Meenub Lennart Meri kõne Rahvusraamatukogu avamisel 1993. aastal: „Kujutage ette et nõukogude propaganda vankri ette poleks rakendatud mitte Marx, vaid... Kant. Raamatukogus oleks siis vaid üks raamat .... ainult Kanti teosed.”
Mäletate kui rahvas sõimas väga häid Eesti lauljaid- Georg Otsa ja Jaak Joalat - „kremli ööbikuteks”, sest nad laulsid Venemaal ja vene keeles. Täna aga pole mingit kobisemist kui „Eesti Laul” toodab eurovisioonilaadset „estinglissit” mingist Ameerika miljonäritänavast Eesti laulu lipu all.
Olavi Pihlamägi rääkis kuidas üks verisulis amerikanismi klooniv üritaja olevat öelnud enne viimast lauluvõistluse vooru, et aeg oleks nood „vanad“ ehk Ott Leppland ja Lenna Kuurma juba „nooremate“ vastu välja vahetada. See aga tähendab, et noorte ja vanade piir läheb juba kusagilt teismeliste ja pubekate vahelt.
*„Puujärve Jussikeseks” tõlkisin kellegi Justin Timberlake'i nimelise, kes selle loo kirjutamise ajal parajasti ETV hommikuprogrammis figureeris. Tema õige koht oleks ikka MTVs.
