Üks suurem sahin, justkui maa müdiseks. Ja siis praksub põõsas. Vaatame emaspõdraga teineteist. Looma ninasõõrmed liigahtavad, minu higise palge lõhn ulatub temani. Põdraema keerab veelkord kaela, et veenduda minu olemasolus. Siis lööb pea selga ja astub rahulikult üle oja Lämmijärve suunas. Ega suuremat häält polegi. Lõunatuul sahiseb haavalehtedes…

Varakevadel, kui oma noorema poja Karliga valgustusraiet tegime, tõime 100-aastasesse vanaisa Viido põlismetsa harvesteri. Karlil oli põnev istuda masinamehe kõrval. Kõnnin ees ja näitan metsateed. Haohunnikult paistavad kellegi kikkis kõrvad. Uudishimu on noore ilvese ajanud mootorimürinat lähemalt kaema. Meetrit kümme jääb metsamonstrumi ja suure kassi vahele, kui viimaks lipsab loom madalasse metsanoorendikku peitu.

Aastat kümme tagasi tegi karuema poegadega naabertalu mesitarudele liiga. Nägime suurele teele jalutama minnes, kuis suur loom, kasukas ripnemas, kere lontis, vahtis meid. Pööras end ja läks tagasi. Mõni päev hiljem tuli emakaru koos poegadega meie maja ette järvekaldale. Panin trepil tule põlema, karupojad hüplesid kastemärjas rohus häirimatult.

Sügisel oli näha et suur emakaru oli õuntega maiustanud — suure kaliibriga junnid seedimata õuntega keset teerada. Hiljem leidsime paarisaja meetri kaugusel meie kodust karjakopli äärse kuuse, mille kallal olid karupojad küüsi harjutanud. Nüüd on kuusk kuivanud ja raagus — vaja maha võtta.

Kevadtalvel viis kaljukotkas otse meie akna tagant kassi, kes oli meil pereliikmena elanud seitse aastat. Ei kivivares elav rebane, ega külakoerad ei saanud kavalast kassist jagu. Hädakorral leidis pelgupaiga räästa alt. Aga näljane kotkas langes kivina taevast otse pähe ja lõpp see oli.

Ma ei hakka rääkima kuldnokkadest ja kägudest, ööbikutest ega varestest. Toonekurgedest ega haigrutest järvekaldal. Küll aga pean rääkima kobrastest, kes Naha ojale kord aastakümneid tagasi lahti lasti. Et ilusad loomad ja kunagised Eesti põlisasukad. Laanetu Kolla armastab neid vist ainsana tõeliselt tänini.

Meile ja paljudele maa- ja metsaomanikele on kobras nuhtlus number üks: närib noori istikuid, sügiseti kuuski ja mände, paisutab oja ja lõhub meie järvetammi. Tark ja ilus loom, kes ujub, jättes kolmnurkse laine enda järele. Sukeldub alati heleda laksuga. Keegi ei ole nii hea hüdroehitaja kui kobras. Kobras on nagu konn — kahes elemendis osav ja loomulik. Vees ujub nagu kala, kaldal tegutseb nagu õppinud insener. Üks ei sega teist.

Aga nahkhiir on veelgi huvitavam — loomade hulgas lind, lindude hulgas justkui loom.

Inimene tahaks olla igal pool, aga ei jaksa. Mingi tehnoloogia ei aita. Lendab küll raudlinnu kõhus mõttetult konverentsile või turismi asjus, aga milline triip sellest taevasse jääb!

Kala jälg vees, nahkhiire lend õhus või emaspõdra samm võserikus — loodus lehvitab tuult. Kõik jääb, nagu oli ja olema peab.