Kalle Mälberg: Hääletu Tartu

 (47)
Kalle Mälberg: Hääletu Tartu
Foto: erakogu

Tartus, „heade mõtete linnas”, Emajõe kaldal, valitseb sulnis ja hääletu suvevaikus! Sügisvaikus, talvekaamos ja nii edasi…

Tartu Raadiot pole. Viimane raadiomees Janek Luts on Tallinnas Ekspressi talitamas. Emajõe ääres pole oma telejaama. Võiks ju olla vabaakadeemiline internetitelevisoon, aga pole. Jaan Tõnissoni asutatud Postimees on viidud päälinna, aatemehe elumajagi räämas. Rahvusringhäälingu hommikusi Tartu uudiseid, mis enamasti on linnavalitsuse kommunaalteated, loevad kehvasti toimetatud ja koperdava hääldusega raadiotegelased, nii et piinlik kuulata.

Teadusartikleid endid pole ma võimeline lugema. Teaduse populariseerimise raha on sujuva kõlvatusega kanditud tagasi riigi rahastatud ERRi, kus on eetris sellised lapsteaduskitlis saated nagu „Rakett” ja tänu Neeme Raua meisterlikkusele siiski päris hea saade välisilmas tegutsevatest eesti teadusmeestest „Püramiidi tipus”.

Minu küsimus — miks ETV ei suuda teha Tartust saateid eelarvevahenditest?! Miks käiakse pommimas pappi igalt poolt, aga palka saadakse riiginisa otsast? Ma ei usu seda igivana hala, et pole raha…

Kui Eesti kirjanik või luuletaja saab hakkama kokku paarisajatuhandelises tiraažis kirjatükiga, siis on see kultuurisündmus. Kuid vähemalt viisteist Tartu teadlast on oma kirjutistega sees rahvusvahelises enamtsiteeritavate indeksis, mille kriteeriumiks on vähemalt 2000 kirjalikku viidet. Arvestades teadusajakirjade trükiarve tähendab see, et igaühel neist võib olla kuni kaks miljonit lugejat üle ilmaruumi. Keegi Siberi päritolu soomeugrilane leidis koguni geneetilise koodi — igal teadlasel olla oma jüngriteparv, mille järgi on tuvastatav ka teadusemehe enese ideede kultuuriline ja rahvuslik paiksus ning päritolu.

Tartu teadusel on rahvus ja kohavaim hoolimata sellest, et artikkel rahvusvahelises ajakirjas on kirjutatud inglise keeles. Vahepeal tõstatas üks eelmine rektor küsimuse, kas mitte viia ülikooliõpe täielikult üle inglissi peale. Nojah. Neid keeltekeetmise aegu Tartus on juba nähtud küll: Academia Gustaviana (ladina), Universitas Dorpatiensis (saksa), Imperatorski Jurjevski (vene) ja Tartu Ülikool (kaks korda eesti keeles).

Tammsaare, Kross, Unt või Kaplinski ei saavuta kunagi sellist auditooriumi, nagu näiteks psühholoogiaprofessor ja akadeemik Jüri Allik oma artiklitega; nagu akadeemik Villems arheogeneetikas; nagu Kaupo Kukli materjaliteaduses; nagu Marti Raidal füüsikas või Rein Taagepera sotsiaalteadustes, kui mainida vaid mõningaid. Ent rahvuskultuur on paljuvalentne nähtus ning protsess, mille hargmed põimuvad kalapüügist ja kudumitest kuni Ilmar Koppeli superhapete ning Rein Zobeli ökoloogiani. Samuti lõimub (akadeemik Wiedemanni laureaadi Ain Kaalepi sõnutsi) suitsusaunasingi ja puskariajamise tehnoloogia loomuldasa Jaanus Harro neuroteaduse ning Ülo Langeli farmakoloogiaga.

Seostan ma näiliselt seosetut — peksan segast? Jah ja ei!

Kummatigi seostub ülalöeldu alles rahva meeltes. Nii nagu venoosne vereringe kohtub arteriaalsega alles ja ainult inimese südames.

Märgakem, et teadusmehe kohtumine tädi Maaliga toimub alati kaude — meediavahendaja abil. Einstein olevat öelnud, et tema teooriad on alles siis midagi väärt, kui sellest saab aru tema vanaema. Meie teame Newtonit tema õuna ja Diogenest tünni kaudu, see tähendab suure teadusavastuse paradigma esitlust kandva kujundi kaudu, kusjuures kujund (tünn, õun, … ) ei pruugi olla üldse seotud avastuse enesega. Kujundi väärtus seisneb tema kommunikatiivsuses.

Näib nõnda, et teaduse kommunikatiivsuse probleem ongi teatud kujundliku kõneviisi leidmises. Just siit algabki tänase Tartu vaimuelu häda ja viletsus.

Tarku ja tunnustust väärivaid inimesi on kateedrites parves, aga häält neil pole. Teevad targad mehed ja naised midagi päevad läbi, et siis lahkuda — äärelinna, Ropka, Aardla, Tähtvere eramutesse. Rahvussporti harrastama — muru niitma ja grillima.

Tartus on vaimu nii et tapab. Aga mingi pisipürjellik, väikekodanlik mentaliteet ei lase sel välja paista. Arusaamatul põhjusel lausa kardetakse avalikkust: aga äkki imbub kohale Võsa Pets, Õhtuleht või Elu24 ja labastab meie vaikse labori suursaavutuse? Ma ei tea, mida tehakse Vanemuise kõigis kolmes majas — kuulen vaid genialistide teatrisaavutusi ja mõnest heast muusikalist, „Rujast“ näiteks.

Tartus arvatakse , et teame kõike ei millestki!

Suure ilmaga avatult suhelda — oo õudust! Tartus üritatakse olla pingutatult soliidne. Muidu äkki satub auväärt professor naerualuseks.

Tegelikult võiks ja peaks olema palju viljakam! Tartu peaks pakkuma pealinnas vohavale poliitlamedusele ja meediamullindustele tegusat ja tarka alternatiivi. Tartu, žurnalistide taimelava, peaks esitlema selget, klaarikspuhuvat meelevirgust kogu rahvale. Mitte nosima kateedris ja omakeskis tarka ja diipi panema. Mis sa arvad, Marju?

Õnneks, on taas areenile astunud naine: Tiiu Sild AHHAA Keskusega. Kui siia saaks lisada veel teaduskommunikatiivse ja tänapäevase kujundikeelse meedia, siis oleks vahva.

Ja aidakem tublil naisel Krista Arul leida raha Eesti Rahva Muuseumi jaoks!