Kalle Klandorf: Riigikogu ründab eestlaste põhiõigusi ja vabadusi

 (47)
Kalle Klandorf: Riigikogu ründab eestlaste põhiõigusi ja vabadusi
Kalle Klandorf.Foto: Taavi Arus

Mõni päev tagasi helistas mulle sõber ja ütles, et Eesti Ekspressis pidi olema minu jaoks midagi huvitavat. Ostsin ajalehe. Esimene silma hakanud pealkiri oli see, et Eesti Energia hakkab vallutama Ameerikat.

Väga põnev lugemine, ainult et rohkem nagu PR-lugu. Minu andmed asjast on veidi teistsugused. Ma tean näiteks seda, et see maatükk maksis umbes 40 miljonit USA dollari. Tean ka seda, et kõik Eesti Energia nõukogu liikmed ei olnud vaimustuses säärase äri ajamisest, aga see on hoopis teine jutt.

Järgmine pealkiri oli väga intrigeeriv: „Ansipite sõpruskond ravimiuuringute suures äris.“ Esmapilgul täitsa Bonnieri auhinna vääriline pealkiri. Aga kui lugema hakkasin, vajus minu illusioon suurest auhinnast sisinal kokku. Tundub, et IRL on soovinud oma suuremat venda veidi õrritada, aga ega hästi nagu ei julge ka - äkki ei lastagi valitsusse. Ja nii jäigi ainult pealkiri.

Järgmisel leheküljel intervjueeritakse Villu Reiljanit. Teades selle mehe sõnaosavust võinuks arvata, et tuleb midagi huvitavat, aga ei. Härra Reiljan teatab hoopis ajakirjanikule, et oodake, küll ma ükskord kirjutan raamatu...

Ja siis tuligi see, millele mu sõber vihjas: „Riigikogu avardas nuhkimisvõimalusi.“ See rääkis kriminaalmenetluse seadustiku täiendamisest jälitustoimingute peatükiga. Lugesin ja lugesin ning ei saanud midagi aru. Kas tõesti on demokraatlikus riigis nii lihtne minna mööda põhiseadusest? Inimese privaatsus ei maksa meil enam mitte punast krossigi?

Kui ma vaatasin, kes selle seaduse nn autorite kollektiivi juhtis, sain ma aru, et ega midagi paremat sellest ei saagi tulla. Tundub, et mõnel mehel on ikka lapsepõlves või noorukieas midagi saamata jäänud. Ma olen täiesti nõus Ain Seppikuga, kes võrdles möödunud riigikogu koosseisu templiga. Ekspressist sain veel teada, et riigikogu kolme fraktsiooni juhtfiguurid kritiseerisid üsna teravas toonis seda eelnõu. Huvitav, kes siis selle poolt hääletas?

Siiski midagi positiivset on seaduses ka. Nimelt kehtis meil alates 1993. aastast jälitustegevuse seadus. 2007. või 2008. aastal lõpetas see seadus kehtivuse. Mõned tema punktid viidi kriminaalmenetluse seadustikku, aga selline segane lahendus ei rahuldanud kedagi. Nüüd on vähemalt jälitustoimingud ja nende toimemehhanismid ühes seaduses kirjas.

Aga on ka suur hulk sellist, mis ajab kananaha ihule. Sellist sõnastust, kus jälitustegevuse algusest ei pea koheselt teatama kohtunikku, püüti kriminaalmenetluse seadustikku kirjutada ka pärast jälitustegevuse seaduse kehtivuse kaotamist. Tol ajal lükati see mõte kiiresti tagasi, sest leiti, et see riivab väga suures ja olulises ulatuses inimese põhiõigusi. Samuti oli üheks põhjuseks see, et säärasel kujul ei ole jälitustegevus kontrollitav tegevus.

Käesolevas “kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduses“ on küll kirjutatud, et järelevalvet jälitustoimingu vastavuse üle jälitustoiminguks loa andmise korral teostab prokuratuur, mis teostab järelevalvet ka lubade osas jälitustoimiku avamiseks.

Minu meelest ei tohiks sama organisatsioon anda lubasid ja teostada järelevalvet, sest see võib viia seaduse rikkumiseni ja seadust rikutakse kontrollimatult. Isegi Nõukogude ajal oli lubade andmise ja toimikute algatamise protsess ning kontroll nende üle lahutatud erinevatesse õiguskaitsestruktuuridesse. Nüüd puudub meil vist ainult see, et prokuratuur hakkab ka ise õigust mõistma, esialgu muidugi kergemate kuritegude puhul...

Teiseks on mainitud, et järelevalvet jälitustoimingu seaduslikkuse ja põhjendatuse üle teostab riigikogu komisjon.

Pean kahjutundega nentima, et riigikogu komisjon ei jõua pärast selle seaduse vastuvõtmist kahtlemata teostada kontrolli jälitustoimingu seaduslikkuse üle. Olen kuulnud sahinaid, et kui komisjoni liikmetele antakse kokkuvõtted jälitustegevuse teostamise kohta, siis eelkõige huvitab neid, kas nendes kokkuvõtetes ka mõni tuttav nimi on. Sest ega need komisjoni liikmed ole ise suures osas jälitustegevusega kokku puutunud, ega tea selle nüanssidest midagi. Nüüd on väike lootus, et selle komisjoni uueks liikmeks saab Andres Anvelt, kes tunneb seda tööd ja loodetavasti oskab ka ridade vahelt midagi välja lugeda.

Kogu uus seadus tipneb muidugi sellega, kuidas antakse edaspidi välja lubasid jälitustoiminguteks. Pärast selle seaduse vastuvõtmist kaob igasugune kontroll jälitustegevuse üle. Me võime siin küsida, kas me siis ei usalda oma kohtunikke, politseinikke, prokuratuuri töötajaid, tolliametnikke, piirivalvureid, maksuametnikke. Usaldame küll, aga kui ma loen laupäevasest Õhtulehest, et algab protsess korraga kolme politseiametniku üle, kes võtsid altkäemaksu, või et vahistatud on kriminaalpolitsei kõrge ametnik, kes tegi koostööd kurjategijatega ja müüs jälitusinformatsiooni jne, siis on selle seaduse vastuvõtmiseks küsitavusi oi kui palju. Me peame arvestama, et kõik õiguskaitseorganid on läbilõige Eesti ühiskonnast, kahjuks ei saa me öelda veel seda, et seal töötavad ainult ausad inimesed.

Pealegi saab selle seaduse vastuvõtmise järel süüdistav pool kriminaalprotsessis ebaproportsionaalselt suure edumaa kaitse ees. Kui me arvestame sellega, et kaitse saab niigi kogu õigusemõistmise protsessi sekkuda enam-vähem viimasel minutil, siis on selle seaduse alatoon õõvastav.

Kui ma jõudsin selle seaduse lugemisega lõpule, oli see seadus minu poolt pea igas paragrahvis punaseks joonitud. Lugedes teist ja kolmandat korda sai mulle üha selgemaks, et kellelgi on vaja kontroll kogu inimeste tegevuse üle enda kätte võtta.

Ühel korral oli meil nii palju talupojamõistust, et korruptsioonivastases võitluses mõõdikuid rakendada püüdnud justiitsminister sundida tagasi astuma. Nüüd on see mees järgmise miini meie jalge alla poetanud.

Kui riigikogu ei suutnud seda potentsiaalset ohtu demokraatlikule riigikorrale ja põhiseadusele kõrvaldada, siis jääb loota vaid presidendi arukusele, sellele, et ta lükkab selle seaduse tagasi. Kui taoline asjade käik ei sobinud meile kolm-neli aastat tagasi, miks see nüüd peaks sobima? Kas Eestit ähvardab kusagilt selline oht, et me peame oma demokraatlikes tõekspidamistes nii suuri järeleandmisi tegema - oma kodanike põhiõiguste ja vabaduste arvelt?

Autor on Keskerakonna liige ja Lasnamäe linnaosa vanem. Töötanud Põhja ja Tallinna prefektuuris politseinõuniku ning kriminaalpolitsei ülemana. 1990. aastate alguses osales riikliku Eriteenistuse juhtimises.