Kallas, Vähi, ja Neivelt hämavad piirileppega
Sõltumatu, rahaliselt kindlustatud ja iseseisev mõtleja; näib, et tal õnnestuks poliitikas jääda iseendaks ja plekkidest puutumatuks. „Ta teab, mida räägib ja teeb”, kirjutab Urmo Soonvald.
Indrek Neivelti poliitilise platvormi esitab ta Neivelti varasemas intervjuus leiduva mõistukõne vormis. „Kui firmajuht annab kusagil oma allkirja, kuidas siis nõukogu saab sinna pärast veel midagi lisada” küsib Neivelt selles retooriliselt.
Olgu plekkidega kuidas on, kuid väidet „ta teab, mida räägib ja teeb”, sedavõrd kui see poliitikat puudutab, ei saa küll tõsiselt võtta. Pigem vastupidi. Sest mõistukõne firmajuhist ei ole ju midagi muud, kui Tiit Vähi „Eesti Päevalehes” (19. juulil 2008) esitatud teesi kordamine. Selles väideti, et Eesti-Vene uue piirilepingu ratifitseerimisel riigikogus lisati „juba parafeeritud lepingule ühepoolne preambul”, ning et sellega rikkus riigikogu Viini 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsiooni.
Õieti kuulub selle teesi autoriõigus Euroopa Komisjoni toonasele asepresident Siim Kallasele, kes oli sama mõtte välja öelnud pisut varem (Postimees, 03. juuli 2008), nimetades piirileppele lisatud preambulit koguni provokatsiooniks.
Kui lüüa lahti „Diplomaatia sõnastik”, siis selles öeldakse, et preambul on rahvusvahelise lepingu sissejuhatav osa. Uue piirilepingu sissejuhatav osa ehk preambul (nii nagu see on esitatud EV Välisministeeriumi koduleheküljel) koosneb viide lõiku paigutatud üheksast reast. See algab sõnadega Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon, edaspidi nimetatud „pooled”, juhindudes rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipidest ja normidest… Ja lõpeb sõnadega, … on kokku leppinud alljärgnevas. Lepingu sissejuhatavale osale järgnevad kümme sisulist artiklit.
Dokument, mida Kallas, Vähi, aga ka Enn Veskimägi ja Neivelt nimetavad järjekindlalt preambuliks, kannab tegelikult nime Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seadus (lühendatult siis, Eesti Vabariigi seadus). Ning et Eesti Vabariigi seadus ei ole rahvusvaheline leping, see peaks seletamatagi selge olema. Mis puutub Vähi poolt nimetatud Viini rahvusvaheliste lepingute konventsiooni, siis seal ei ole öeldud midagi selle kohta, kuidas riik peaks sõnastama oma seaduse lepingu ratifitseerimiseks.
Niisiis, alates Siim Kallasest on nimetatud härrasmehed Eesti avalikkust oma preambuli jutuga labaselt eksitanud. Kas nad on seda teinud teadlikult või rumalusest, seda teavad nad ise. Sõnade järgi otsustades räägivad nad igatahes asjadest, mida nad ei tunne.
Samas ei ole mingit kahtlust, et selle jutu mõte on häälestada eesti avalikkust piirileppe ratifitseerimisotsuse ümbervaatamiseks, sellest Venemaad ärritava Tartu rahulepingut puudutava osa kõrvaldamiseks.
Nagu oleks põhiseaduse vägistamisest uue piirilepingu sõlmimise huvides veel vähe! Nüüd oleks veel vaja truualamlikult ümber teha Eesti seadus, millesse on lisatud tükike põhiseadusest.
Ja seda kõike oma poliitilise karjääri või äriliste huvide nimel. Moraalselt madalamale ei ole iseseisva riigi kodanikul poliitikas enam võimalik langeda.
