Kaljo Laas: Inimese arvelt ei tohi koonerdada
Peale loodusvarade ning maafond on riigi arenguks olulised kainimesed, nn inimressursid, mida iseloomustab vanuseline koosseis, tervislik olukord ja haridustase.
Viimaste aastate kiiret arengut soodustas rahvastiku soodne vanuskoosseis. Edaspidi hakkab see aga halvenema, sest tööikka jõudvate ja tööle asuvate noorte arv väheneb. Vanuskoosseisu halvendab veelgi noorte tööleasumine välismaale.
Siit esimene soovitus: ei tohi kokku hoida aladel, mis soodustavad noorte äravoolu Eestist. Hoopis vastupidi: tuleb aidata Eestile vajaliku elukutse omandanud noortel õppe- ja elamulaenu kustutada või pikaajalise odava laenuga kodu luua.
Teiste riikide hulgas paistab Eesti silma lühema oodatava elueaga. Viimasel ajal on esinenud raskusi noormeeste ajateenistusse kutsumisel, kuna kutsealuste tervislik tase on kehv. Põhjuseks on liigne teleri ja arvuti ees istumine, suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine, aga ka rämpstoidu ning ebatervislike karastusjookide tarbimine. Sport pole populaarne, tulemuseks ongi kehva tervisega noored.
Siit teine soovitus: kokku ei tohi hoida koolitoidu, suviste lastelaagrite ja spordibaaside arvelt.
Madala eluea peamine põhjus on eelkõige noormeeste ja keskealiste meeste suur suremus. Kindla osa selles moodustavad liiklustraumad, mõrvad ja enesetapud.
Minu teada ei ole keegi välja arvutanud, kui palju kaotab ühiskond tervikuna, kui noor inimene hukkub vahetult enne tööleasumist või parimas tööeas. On ju riik ja omavalitsus tema kasvatamiseks ja koolitamiseks teinud suuri kulutusi. Analoogilise arvutuse saab teha ka invaliidistumise korral. Lisanduvad ravi- ja pensionikulud.
Siit kolmas soovitus: ei ole mõistlik kokku hoida korrakaitse, kiirabi ja psühholoogilise nõustamise valdkonnas.
Kõige otsesemalt mõjutab riigi arengut tööealiste haridustase. Üldharidusega kümmekond aastat tagasi probleeme ei olnud. Nüüd suletakse pidevalt koole, õpetajate puudumisel ei saa mõningaid aineid korralikult õpetada. Seoses õpetajate kasvatusalaste õiguste kärpimisega on probleeme distsipliiniga. Koolide tase erineb suuresti.
Kõigil soovijail ei ole võimalik kodukoha lähedal gümnaasiumi pääseda. Seoses väiksemate koolide sulgemise ja kohaliku bussiliikluse vähenemisega on mõnedes kohtades raskusi kooli jõudmisega. Vaatamata sellele on Eesti noorte üldhariduslikud teadmised head.
Endiselt on vähepopulaarsed tööliserialasid õpetavad kutsekoolid. Tulemuseks on, et Eestis ei jätku keevitajaid, seadistajaid, elektrimontööre ning paljud suurettevõtjad nõuavad nende sissetoomist teistest riikidest.
Kõrghariduse omandamise võimalused on taasiseseisvumise järel pidevalt laienenud, ent tudengitel ei jätku sageli raha normaalseks äraelamiseks, nad on sunnitud õppimise kõrval töötama. See aga pikendab hariduse omandamise aega, sageli haridustee katkeb. Eriti raske majanduslik olukord on nendel, kes ei pääse eelarvelistele kohtadele.
Teiseks erialade killustatus. On mitmeid humanitaaralasid, mida õpetatakse isegi viies-kuues kõrgkoolis. Näitena võiks nimetada ärikorraldust, majandusarvestust, hotelli ja puhkemajandust. Kuna meie õppejõudude kaader vananeb, siis on raske õppe kvaliteeti kindlustada.
Kolmandaks vastuolu noorte eelistuste ja majanduse tegelike vajaduste vahel. Noored eelistavad humanitaaralasid. Esialgu vajati tõesti ärikorraldajaid, suhtekorraldajaid, sotsiaaltöötajaid ja filolooge. Nüüd on need kohad täidetud keskealiste kogenud töötajatega ja praegused lõpetajad ei leia erialast tööd.
Seevastu tunnevad koolid puudust matemaatika- ja füüsikaõpetajatest, paljud asutused vajavad infotöötlejaid. Eriti suur vajadus on inseneride järele. Viimati nimetatud erialadel on aga konkurss väike või puudub hoopis.
Tulemuseks on, et kõrgharidusega noored ei leia tööd. Sageli tuleb pärast kõrgkooli tööle asuda müüja või laotöötajana või siis omandada tööliseriala. See toob kaasa üldise pettumuse kõrval ka noorte Eestist lahkumise.
Olukorda aitaks parandada riiklik poliitika eelarveliste üliõpilaskohtade jaotamisel, õppelaenude diferentseerimisel ja stipendiumide kehtestamisel nendel kutsealadel, mis on esmavajalikud Eesti arengu seisukohalt.
Siit neljas soovitus: hariduskulusid on võimalik kärpida vaid üksikutes lõikudes.
Kokku võttes: kui me soovime, et pärast ajutist majanduse arengu aeglustumist jõuaks Eesti taas kiiresti arenevate riikide hulka, et tohiks kärpida tervishoiu, korrakaitse ja hariduse kulutusi. Tuleb eelistada investeerimist inimestesse materiaalsete objektide asemel.
