Omanik oli ise ka eri äge moetuus — väljaveninud dressid, valge sokk, lakkkingad ning nahatükkidest kokku õmmeldud nahktagi.

Zigullil oli tagumine aken ise toonitud — joodiga ning kuidagi elektriga tumedaks tehtud.

Tagaakent kaunistas ka ribiline võre mis oli mingi garaazi koperatiivi toodang.

Esiklaasi kaunistas ülaservas rohelise toonkile riba kirjadega Boch ning süüteküünla pilt.

Kojameestel olid kolmeribilised tuulesuunajad. Esispoiler oli ka Made In Meiemaa — epoksüülvaigu ja marli produkt.

Väljast kaunistas Ziksi plekist ilukilbid, millel punased täpid keskkohal. Kindel jubin oli ka auto tagumise osa all lohisev kummist staatilise elektri maandamise riba. Riba küljes oli 4 pisikest helkurit.

Esikapotilt pagasnikuni oli painutatud ca 2m fiiberantenn.
Sisemusse paigaldati vana Saabi istmed, mis kaetud leopardimustrilise pehme istmekattega.

Tahavaatepeegli külge oli aretatud suurem panoraampeegel, mille küljes rippusid sinised karvased täringud.

Originaal käigukangi nupu asemel ilutses merevaigu immitatsioon, milles oli mingi surnud maipõrnikas.

Igal juhul oli see iga külapoisi unelmate masin. Arutasime koos, et kui suureks saame siis teeme omale sama laheda pilli.

Aga nagu arvata võib, selleks ajaks oli maailm kapitaalselt muutunud.