Kalev Stoicescu: Putin ei andnud vähimatki märku Kremli senise kursi muutumisest

 (17)
Vladimir Putin
Vladimir PutinFoto: Sergei Gunejev, RIA Novosti

President Putini plaanipärane intervjuu otseliinis ei pakkunud mitte midagi uut, üllatavat ega – meie mõistes – positiivset.

Putin kordas paljuski juba tuttavat narratiivi. Tundus, et ta lihtsalt täitis oma „kohust esineda rahva ees“, kinnitades ametliku propaganda klišeed, et ta juhib riiki kindlalt, kuigi ta näitas ka väsimuse märke.

Välis- ja julgeolekupoliitikat puudutades ei andnud president Putin vähimatki märku sellest, et ta kaaluks Kremli senise poliitilise kursi muutmist, s.t. Venemaa ja läänemaailma vahelise konfrontatsiooni ja pingete maandamist, mis oligi ettearvatav. Kuulsime taas kord Putini-poolseid õigustusi Venemaa sammudele, Ukrainas (Donbassis) sõjalise sekkumise ja kohaloleku eitamist jpms.

Putini narratiivis kinnistub üha sügavamalt USA-vastasus ning poliitiline rivaliteet Ameerika Ühendriikidega nii Ukrainas kui Lähis-Idas (Venemaa püüab süvendada suhteid Iraaniga, kes on USA liitlase Saudi Araabia regionaalne rivaal).

Putin mainis küll Venemaa „liitlasi“ (Shanghai Lepingu Organisatsioon ning nn BRICS), kuid ei soovinud vastaseid/vaenlasi nimepidi välja tuua – olgugi, et tema narratiivis on USA-vastasus täiesti selge ning Venemaa uus sõjaline doktriin toob NATO nimepidi välja, kui suurim oht Venemaa jaoks).

Putin andis mõista, et Venemaa püüab „aidata Ukrainal oma majandust üles ehitada“, mis olevat tema sõnul hullemas seisus kui Venemaa majandus. Seda võib tõlgendada kui katset Ukrainat Moskva orbiidile suunata n-ö heaga ehk siis majanduslike, mitte sõjaliste ja muude otseselt destabiliseerivate meetmete kaudu.

Seotud lood:

Tundub, et Venemaa võib taganeda Mistral-klassi aluste müügilepingust, kusjuures taotledes Prantsusmaalt ainult sisse makstud raha. Teatud mõttes hea uudis Pariisile, mis muidugi ei lahenda Prantsusmaa ees seisvat küsimust, mida nende alustega edaspidi teha.

Huvitaval kombel nimetas Putin kunagist stalinistlikku režiimi värdjalikuks, kuid ta ei toonud esile ühtegi adekvaatset argumenti selle kuritegelikkuse eristamiseks natsismist. See, et Stalin „ei kavadanud ühegi rahva hävitamist“, ei pea paika ning ilmselt teab seda suurepäraselt ka president Putin.