Kalev Lillo: Sini-must-valge vs Georgi lint

 (47)
Ansip sai kingiks Stenbocki maja katusel lehvinud lipu
Ansip sai kingiks Stenbocki maja katusel lehvinud lipuFoto: Stenbocki maja, Riigikantselei

Täna on Eesti lipul taas juubel. Üliõpilasseltsi lipu pühitsemisest Otepää kirikus möödub 130 aastat. Sini-must-valge kasutuselevõtuni riigilipuna jäi sellel juunipäeval küll tublisti üle 30 aasta, aga iga suur asi saab teoks läbi väikeste sammude.

Heade asjade puhul on tihti nii, et nende vajalikkust märkab alles siis, kui neist ilma jäädakse. Põlvkond, kelle jaoks Eesti lipp on iseenesestmõistetav, on saamas kolmekümneseks. Nende jaoks on trikoloori lehvimise keeld sama mõistetamatu nagu minu põlvkonnale ajaloofakt küüditamisest. Sellest teatakse, seda peetakse jubedaks, aga isiklik kogemus puudub.

Viimastel kuudel räägitakse palju julgeolekust. Saame nüüd aru, millise väärtusega oli kogu rahva pingutus selle nimel, et liituda NATO ja Euroopa Liiduga. Aga julgeolekuväärtusega on seegi, kui tihti me riigilippu näeme. Kui mõnel lipupäeval vaadata, kuidas me iseseisvusesse suhtume, tundub olukord murelik. Lipu välja panemine oleks justkui tüütu kohustus, mida pealegi reguleeritakse range seadusetähega.

Nii tuleb lipp heisata päikesetõusul (jaanilaupäeval seega väga vara) kuid mitte hiljem kui kell 8.00 ja langetada päikeseloojangul kuid mitte hiljem kui kell 22.00. Võibolla just range seaduse tõttu suhtutakse kodumaja kaunistamisse lipuga võõristustundega. Kui sõita 23. veebruari õhtul vanemate juurde ja tagasi koju jõuda alles 24. veebruari õhtupimeduses, siis jääb maja Vabariigi sünnipäeval riigiliputa. Siinkohal tahan kiita oma kodutänava naabreid, kes viimasel Vabariigi aastapäeval kõik lipu välja panid. Seda vaadates oli uhke tunne.

Seotud lood:

Lipp kui sümbol


Alates eelmisest sügisest olen Toompeal uurinud: mis takistab sini-must-valge lipu alalist paigutamist Riigikogu saali. Sügisistungjärgu esimestel päevadel oli kena vaadata, et istungite saali oli paigutatud sini-must-valge trikoloor. Aga juba kolmandaks istungipäevaks oli suur Eesti lipp saalist haihtunud. Viidatakse justkui muinsuskaitselistele piirangutele aga Muinsuskaitse peadirektor ütleb, et nendepoolseid vastuväited puuduvad. Kõik on sõnades justkui toetanud, aga ikka on midagi ette tulnud. Riigikogu esimees Eiki Nestor on loomas erakondadeülest komisjoni, kes peaks tõsimeeli arutama asuma, kas riigikogu saali ikka täismõõtmetes Eesti lipp sobib või mitte. Loodan, et sellel sügisel saab asi selgemaks ning lipp meie riigi tähtsaimas saalis oma koha.

2001. aastal, kui New Yorgis olid langenud kaksiktornid, olid Ühendriikides tänavad lippe täis. Lippe leidus seal varem, lippe näeb USAs ka praegu, kuid lipu välja panemine, kinnitamine autole, ettevõttele, lihtsalt lipu kaasaskandmine oli sellel sügisel patriootlik akt. Tänavu räägitakse, et Ukrainas on kolla-sinist lippu rohkem näha kui varem. Aga kas lipu aussetõusmiseks on tingimata vaja mõnd õnnetust? Olen seisukohal, et riigilipu väärikas kasutamine peaks olema patriootlik akt ka Eestis ja seda ei peaks ülereguleerima.

Rahvusvärvid võivad samuti olla omal kohal nii riietuses kui koolilaste vihikukaante kujunduses. Hingeminev oli paar aastat tagasi sotsiaalmeedias levima hakanud pilt meie rahvusvärvidest talvises looduses. Olete näinud ja mäletate: lumine põld, mustendav mets ja selle kohal sinine taevas, kõik moodustamas pikitriipu pildil. Selliseid sümboleid tasuks otsida teisigi.

Igapäevane sini-must-valge


Hiljaaegu võttis parlament vastu lipuseaduse muudatuse, mis kinnitas Veteranipäeva lipupäevade nimekirja. Tore, et selline nimekiri on olemas ja täieneb, aga seda võib ka vaadata teistpidi. Kui päev pole lipupäev, siis oleks see justkui päev, mil meil lippu pole vaja või on nendel päevadel lipu heiskamine isegi taunitav, ehk koguni keelatud. Ja neid päevi on kalendris rohkem kui lipupäevi. Nii ei tohiks see asi olla. Lipp on iseseisvuse sümbol ja võib lehvida iga päev, mil Eesti on iseseisev. Nii nagu Tallinna lennujaamas tervitab kaugelt kojusaabujaid või Eesti külalisi suur sinimustvalge. Kui lipu laiema kasutamise lubamiseks on vaja seadusemuudatust, tuleb seadust muuta.

Olen rääkinud kümnete omavalitsusjuhtidega, kes tervitavad üleskutset rajada igasse linna ja vallakeskusesse lipuväljak, kus Eesti lipp lehviks ööpäevaringselt. Sobivad kohad lipu jaoks oleksid ka Riigimetsa Majandamise Keskuse vaatetornid. Üldjuhul paiknevad need kõrgendikel, et kaugele näha. Kui tipus lehviks rahvuslipp, siis oleks see kindlasti kaugele nähtav. Täna võib leida 20 vaatlustorni, millele võiks kerge vaevaga kaugelenähtava lipumasti funktsiooni lisada.

Pronksiöökevadel leidsid Eesti iseseisvuse vastased endale sümboli – Georgi lindi, mida eriti 9. mai paiku, näeb tänaseni. Georgi lindi aktsioon algatati Venemaal 2005. aasta 9. mail. 2006. aastal kuulutati aktsioon ülemaailmseks, mis tähendab, et sellega püütakse kaasata ka venelasi väljaspool Venemaad. Sümbolid muutuvad ajaloos. Tegelikult ei saa Georgi värve pidada millekski, mis eestlastele tingimata vastumeelt peaks olema. Georgi mõõga saajate hulgas olid teenekad Vabadussõja juhid Johan Laidoner ja Anton Irv, samuti Soome hilisem president Mannerheim.

Seoses oranžmusta Georgi lindi kujunemisega uusvene šovinismi väljendajaks, vaatavad eestlased seda tänini võõristusega. Kuid miks ei võiks Eesti patrioodid kinnitada auto külge rahvusvärvides linti?

Üks ettepanek ka pankadele. Kui annate inimestele kodulaenu, siis oleks igati väärt tegu, kui lisaks soodustusi andvale „Kodukaartile“ ulatataks koos lepingu sõlmimise või elamise võtmetega üle Eesti lipp. Olgu see pangapoolseks kingituseks oma kodu muretsejatele.

Soovin, et 4. juunil, peatselt järgneval võidupühal ja laulupeoajal oleks meie tänavapildis sini-must-valgeid lippe rohkem. Sinimustvalge kasutamisest peab saama senisest laiem traditsioon, mida ei reguleeri seadus, vaid usk Eesti riigi püsimisse. Ja see traditsioon võib ühendada kõiki, kes Eestit kalliks peavad. Iga päev.