Aga lugedes ajakirjandusest viimastel päevadel erakonnakaaslaste kohta kirjutatut, ei julgegi enam edasi tegutseda. Enne, kui söandan mõnele kinnisvarafirmale meili saata või — mis veel hullem — kellegagi kohtuda, tekib hulk küsimusi.

Töötan nimelt tegevjuhina poliitilises organisatsioonis, mille juhtivate liikmete eraelu tundub avalikkusele veelgi suuremat huvi pakkuvat kui näiteks riigikogus menetletav riigieelarve või rikka abielumehe seadus. Mulle tundub, et peangi pöörduma eelkõige avalikkuse, ajakirjanike, uurimisasutuste ja võib-olla veel kellegi poole, et saada tarka nõu. Palun öelge, kelle ehitatud majas võin ma omale elasmispinna soetada?

Soovitaja peaks kindlasti arvestama, et maatükk ei oleks ka enne praegust arendajat või ehitajat kuulunud mõnele isikule, kes on kunagi tundnud kedagi, kes tundis kedagi nende isikute seast, kes on praegu uurimisorganite huviorbiidis.

Helistada ega meili saata ei soovi ma enne, kui olen kindel, et see on „sobiv kinnisvaraettevõtte“ ja „sobiv finantseerija“. Ilma õiget valikut tegemata ei saa ma vist endale sõpru soolaleivapeole kutsuda, selle asemel kutsuvaid mind kutsutakse äkki kusagile…

Kevadistel valimistel ei läinud Rahvaliidul kõige paremini ja pärast seda otsustati, et erakonnas toimuvad teatavad muudatused. Vahetusid mitmed juhtivad persoonid. See on ühes poliitilises organisatsioonis täiesti loomulik. Piltlikult öeldes toimus erakonnas verevahetus, kuid tundub, et seda kõike on poliitkonkurentsis ikkagi liiga vähe.

Erakonna juhtfiguurid on ikka pideva turmtule all ja tundub, et tulistatakse seni, kuni padruneid jätkub. Viimasel ajal on järjest enam kuulda seda, et kuna “pärispadrunitega” ei õnnestunud tabada, siis paugutatakse tagantjärgi veel pikalt paukpadrunitega. Ent küllap saavad otsa needki.

Toimunu on tõepoolest vastik, tülgastav. Eelkõige meie erakonna liikmete ja juhtkonna huvides on ju see, et need kõikvõimalikud kahtlustused erakonna tipp-poliitikute suhtes saaksid kiire lahenduse. Me teeme omalt poolt kõik, et olla avatud ja suhtlemisvalmis, et lõpplahendused tuleksid võimalikult kiiresti.

Praegu on aga küll selline tunne, et hoolimata sellest, milliseks kujuneb lõpptulemus, on see pikaleveninud tühikargamine meid juba ette hukka mõistnud. Isegi positiivsete lahendite korral on hea edaspidi näpuga näidata, et kohus küll süüdi ei mõistnud, aga…

Tänaseks on maadevahetustehingud uuritud üle aasta. Tulemust samahästi kui ei ole. Nüüd avastati, et asi on “suurem ja laiem” ning vaatamata minister Langi kõiketeadmisele ei tule süüdistuse jagu materjali kokku. Uuritakse teises võtmes veel üks aasta — ja viimati tuleb välja, et ei olnudki altkäeamaksu võtmise juhtum, vaid hoopis „tagantkäelöök”. Ja uurime veel ühe aasta. Jne?

Rahvaliitlased peavad aga kogu selle aja olema ettevaatlikud. Valla- ja linnajuhid peaks vist parteist välja arvama — just omavalitsustele on Rahvaliidu poliitika tulemusel eraldatud paar miljardit lisakrooni, siin on kindlasti tegemist teatava seotusega. Alati tuleb kontrollida, et lõunasöögi kõrvale võetud pirukas ei sisaldaks Eestis toodetud jahu ega liha, sest nii looma- kui ka viljakasvatajad on saanud otsest kasu Rahvaliidu maaelu poliitikast.

“Tule, taevas, appi!“ on öelnud üks Eesti presidentidest. Neid sõnu on korranud ka tänane peaminister. Praegu tahaksin ise neid sõnu hüüda.