Kajakate ja vareste terror Tallinnas tuleb lõpetada!
Kui 1981. aastal kolisin olude sunnil vanalinnast Mustamäele (Sütiste teele, TTÜ vahetusse naabrusesse), tundus, et sattusin elama sõbralikku looduslikku keskkonda. Ja alguses see oligi sõbralik.
Viimased 15-20 aastat on see "keskkond" muutunud aga kohutavalt vaenulikuks. Vareste ja kajakate hommikune kisa ajab lausa hulluks. Need kaks liiki on "kolinud" oma looduslikest areaalidest sisemaale ja paljunenud üle igasuguste normaalsete piiride.
Mustamäe kajakad on ilmselt kujunenud juba uueks alaliigiks – vaevalt oskaksid nad midagi mere kohal teha, nad oskavad ainult kisada ja pasandada. Varesed on peletanud kõik laululinnud ja isegi varblane on siin juba haruldane nähtus. Olen tõsiselt kaalunud mujale kolimist, ainult ei tea kohta, kus neid veel pole.
Vareste ja kajakate populatsioon ületas igasugused piirid juba eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate lõpus ja kasvas katastroofiliselt juba 5-7 aastat enne Pääsküla prügila sulgemist!
Iga looma-, linnu- ja mistahes muu liik vajab teatud suurusega ala, et ta saaks "äraelatatud" teiste liigikaaslaste poolt häirimata. Kui aga nad ei mahu ära oma areaali, tungivad nad selle piiridest välja. Nii on see ammu ka juhtunud paikades, mille läheduses on männisalu või metsatukk.
Muidugi on ka inimfaktor osaliselt mängus: mõni hardam vanem memm, ilmselt oma teadmatusest sellisest ohtlikust nakkushaigusest nagu seda on ornitoos või igavusest, söödab aknalaual tuvisid, üht-teist aga loomulikult pudeneb alla. Selles osas peaks tegema inimestele selgitustööd! Ka munitsipaalpolitsei ülesannete hulka peaks vastava selgitustöö tegemine kuuluma, on ju minu teada vähemalt Tallinnas lindude toitmine eeskirjadega keelatud.
Kajakale kajaka koht!
