Kaja Tampere: Hea suhtekorraldaja õpetab poliitikut mitte valetama

 (26)
Kaja Tampere: Hea suhtekorraldaja õpetab poliitikut mitte valetama
Foto: erakogu

Väiksed trikid, väiksed nipid… Keegi ei pane pahaks seda mõnusat trikitamist, kui mängus on Pipi Pikksukk ja tegevus toimub Segasumma Suvilas või Kurrunurruvutimaal. Valimistega on teised lood.

Poliitikud ei ole Pipid ja neilt oodatakse kõike muud kui trikke ja nippe. Tegevuspaikki on tänavu kevadel Eesti.

Valimiskampaaniad on juba mõnda aega meie avalikus ruumis tuuritanud. Parteid on kõvasti ajusid ragistanud ja üritanud olla eneseturunduses oma parimal tasemel. Ajakirjanikud teevad oma tööd — uurivad, puurivad ja kahtlevad. Üritavad luukeresid päevavalgele tuua, trikke ja nippe paljastada — kõik selle nimel, et valijatele siiski adekvaatset pilti anda, mingitki orientiiri selles poliitilises Segasumma Suvilas.

Valimiste virvarri kaasatud asjatundjaid on palju: kampaaniameistrid ja ürituste korraldajad, reklaamimeistrid, suhtekorraldajaid. Need siis nn poliitideede pakendajate poole pealt. Lisaks veel sisutootjad — asjatundjad ja eksperdid. Suhtekorraldajad aga istuvad kahe tooli peal — nad töötavad välja sisulist kontseptsiooni ja pakuvad selle avalikkusele välja.

Suhtekorralduse paradoksid

Aja jooksul on suhtekorraldajad endale saanud trikitajate ja nipitajate maine. Vähemalt skeptikud ja kriitikud arvavad nii. Ja nende arvamusel on tõsi taga — ahvatlus trikkide ja nippide abil üleüldist populaarsust saavutada on suur.

Kusjuures kurb tõsiasi on see, et trikitades ja nipitades tuleb tulemus lihtsamalt ja kiiremini, edulugu tundub tõelisem, säravam, glamuursem. Fakt on ju ka see, et trikitaktika ohud jäävad enamasti varju. Nii et miks siis mitte, let’s play. Kuniks mingit jama pole juhtunud, pole ju mõtet muretseda, kui taktikad toimivad?

Ma siiski usun, et ametit hoolega õppinud suhtekorraldajad sellele trikkide-nippide ahvatluste teele ei lähe, vähemalt ilma vastupanuta ja vabatahtlikult mitte. Tõeline proff valib ka oma poliitilistest ringkondadest pärit klientidele-tööandjatele raskema, kuid püsivamate tulemustega tee: pikaajalise dialoogsuhte valijatega, mis põhineb ausal, selgel ja läbipaistval kommunikatsioonil. See võiks ju nii olla?

Kampaaniakahurid kõnelevad

Üks asi on jah see, mida suhtekorralduse õppejõud naiivselt loodab. Teine asi on see, mis kampaaniakahurite poolt Eesti avalikku ruumi paisatakse. Ja kuidas seda tehakse.

Laias laastus võib tänavuses valimiskampaanias kasutatavaid võtteid jagada kaheks: tehnilised ja sisulised.

- Suured stalinlik-leninliku koolkonna parimaid traditsioone järgivad persooniplakatid tänavatel ja teede ääres
- Mängud tähelepanu võitmiseks: värvid, sõnakõlksud, sümbolid, nimetamine, sildistamine, jne — kõik nõksud klassikalisest propagandavahendite varamust
- Üritused: tegevused ja toimetamised nähtavates paikades, soovitavalt kaamerate ees ja meediakajastust püüdes
- Mõttetud suveniirid, kila-kola, mis harva kasutusele võetakse
- Sotsiaalmediasse sukeldumine: see on nüüd trendikas ja sedasi saab ju inimestele hästi lähedale pugeda
- Kohtumised valijatega — veelgi lähemale hääleandja hingeelule
- Konkurendi halvustamine
- Primitiivsete lahenduste pakkumine
- Lihtsustamine, näitlikustamine
- Retoorilised võtted ja võimalused
- Manipulatsioon, demagoogia

Ma ei taha siinjuures väita, et kõik need trikid ja nipid halvad on. Mingis kontekstis ongi vaja neid kasutada ja mingis kontekstis on need ehk isegi valijale kasulikud. Aga seda viimast pole need trikid siis, kui need on mõeldud vaid valijale “mütsi pähe tõmbamiseks” ja partei kasuks.

Igapäevaelu lihtsad reeglid kehtivad ka valimiste ajal

Kaks asja on tegelikult olulised ja võib-olla kõige olulisemad kogu valimiste tingel-tangelis: ausus ja sõnapidamine. Ehk siis lihtsa elu lihtsad reeglid: kui sa tahad, et sind toetatakse, siis pead oma elu nii elama, et sa tunnustuse ära teenid, olles aus ja jäädes iseendaks.

Kandidaat võib rääkida, mida iganes kampaaniameister tal rääkida käseb, kuid ta peab jääma ausaks, eelkõige iseenda ja oma südametunnistuse ees — ning loomulikult ka oma valijate ees.

Teine asi on lubaduste pidamine ka siis, kui minnakse koalitsiooni kellegagi, kelle lubadused on totaalselt erinevad. Kuidas jääda oma lubaduste juurde? Ainult siis, kui need lubadused on põhimõttelist laadi — põhimõtteid ju nii sageli ei vahetata! Või siiski?

Nii et tegelikult võiksid poliitsuhtekorraldajad vaeva näha vaid nende kahe probleemiga: õpetada oma kliendile, et valel on lühikesed jalad ja et tühi kott ei seisa püsti. Trikitamine-nipitamine võib ju vahel ka mängu tulla, kuid see ei tohi muutuda põhimõtete reetmiseks ega labaseks valija lollitamiseks.

Autor on Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooni instituudi juht.