Kaja (sünd. 1952): Arvutirongi viimase vaguni tavakasutaja

Sattusin vene aja lõpus (olin siis alla 30a. tibi) töötama asutuses, kus osa dokumente salvestati ja trükiti välja ministeeriumi arvutuskeskuses “kõvaketta” vahendusel, mis oli müstiliselt kõva sõna.

Nädal enne lõppdokumentide väljastamist pidid andmed paberkandjal olema sealsesse arvutuskeskusse viidud, et “masinatüdrukud” jõuaksid vajalikud muudatused sisse viia ja meie järgmise kuu algdokumentatsiooni õigeks ajaks kätte saaksime.

Jube tore oli siis, kui arvutuskeskusest (meie slängis “masinast”) tuli tähtsate andmete vahel kogemata mõned lehed seda kahest servast augustatud ja murdekohtadest rebitavat hästi valget paberit. Kontoris käis rabamine, kes enne jaole saab ja töötajate lapsed olid laiad lehed, kui said koolis sõbrannadele lehe arvutipaberit kinkida.

PC-ga (kuvarile oli kirjutatud Olivetti) puutusin esimest korda kokku sõbranna juures, kelle mees neid pille maale tõi. Mäletan mänge digger ja frogger ja seda kuidas, sõbranna käis TPI-s arvutikursusel ja rääkis tähtsa näoga tööst failidega (mis see sõna tähendas, ei teadnud ta isegi, seega ei osanud ka mulle seletada).

Sel ajal ilmusid minu kontorisse ka esimesed 286 tüüpi arvutid, kus oli mingi algeline raamatupidamisprogramm ja digger, mida lõunavaheajal sai mängitud.

Siis saadeti mind kursusele. Seal oli onu, kes õpetas BASIC-us programmeerimist ja eksamitööks oli tulumaksu arvestuse programmi koostamine. Tema arvuti salvestas kogu tarkuse makilindile ja hirmsa kiunumise saatel siis sai seda õige koha leidmiseks edasi-tagasi keritud.
Kontoris polnud saadud teadmistega midagi peale hakata, sest meil olid valmis programmid, mida ma ikkagi kasutada ei osanud.

Järgmises töökohas, juba EV ajal vedas paremini: seal oli hea juhendaja ja hulk Soomest saadud humiabi arvuteid, ikka need 286, 386 ja sekka üks 486 (ja sellel isegi värviline ekraan!). Keskkond oli win 3.0 ja tekstitöötlusprogrammiks write. Boss lasi tutvuse kaudu osa uuemaid arvuteid pentiumiteks ümber ehitada ja kuidagi nihveldati pillidesse word ja excel.

Veel järgmisesse (praegusesse) ametisse saamisel oligi määravaks, et oskasin arvutit kui trükimasinat kasutada. Teadsin juba, mis on norton, mis dos ja mis windows, mis on “puu” ja kuidas arvutis liikuda, elementaarsed wordi kasutamise oskused olid ka. Kõva mutt olin oma meelest (siis oli aasta 1994).

Ja siis selgus, et kogu töö uues kohas käis sellises toredas programmis nagu VEDIT, mis oli (kui uskuda programmi avamisel ette tulevat teksti) ette nähtud kasutamiseks rangelt ainult EKP KK trükikojas. Veditis loeti tähemärkide asemel ridu ja minu koduarvutis (mul oli siis juba pentium, sest lapsed olid koolis asja õppinud ning esitasid oma nõudmisi)wordis sisse toksitud teksti see proge ei söönud.

IT-mees andis ühel flopil selle toreda VEDIT-i mulle koju kaasa, et saaksin tööd teha ilma, et toimetajad kahe käega juukseid ei peaks katkuma. Pistsin flopi arvutisse ja installeerisin programmi ära. Desktopile tuli kena kollane smaili ja sain oma kirjatüki töökoha arvutile mõistetavas keeles sisse toksida.

Kui järgmine kord arvuti tööle panin, hakkas mu viirusetõrje lärmama, et on leidnud kahtlase faili. Süüdlaseks osutus vedit.exe.