Püha Augustinus on oma “Pihtimustes” tõdenud, et rahutu on meie süda, kuni leiab rahu Jumalas.
Mõnele võivad Juhan Liivi luuletuse “Lumehelbeke” lõpusõnad “Rahu otsib sind – tasa, tasa…” aga tuua hoopis külma hirmuhigi laubale. Tõepoolest, alates teatavast vanusest haarab meid ühel või teisel moel sõnulseletamatu rahutus. Mõne jaoks on see magus tunne, mis kutsub nii keha kui vaimu rändama, otsima ja avastama. Mõne jaoks aga saab sellest paine, mille eest pageda.
“Rahu, ainult rahu” on väärtus, mida peavad oluliseks pea kõik religioonid, ideoloogiad, Karlsson katuselt ja mõnikord isegi verised diktatuurid. Teed rahu saavutamiseks on olnud ajaloos väga erinevad.
Alates rahu nimel peetavatest sõdadest ja põhimõtte, et pole inimest, pole ka probleemi järgimisest kuni vägivallatuse kuulutamise ja eneseohverduseni.
Rahu on ka jõulude ja kristliku õpetuse üks peamisi sõnumeid. Kuna ristiusk pole aga suutnud maailmas sõdu ära hoida ning ajaloos pole tundmatud ka ususõjad, on küsitud, et kas rahu üldse saab pidada kristlikuks väärtuseks. On olemas isegi ülimalt optimistlike inimesi, kes usuvad, et kui poleks religioone, siis ei oleks maailmas ka sõdu.
Tõepoolest, suured üldinimlikud väärtused ei saa olla ühegi religiooni või õpetuse ainuomandiks. Ometi on iga inimene, kes tõemeeli nii sõnas kui teos püüdleb rahu poole, ju selle väärtuse kandja. Ja seda isegi siis kui ta on kristlane.
Andestus ja leppimine
Rahusoov on kristlikus sõnumis selgesti esile tõstetud ja seda püüdlust toetavad ka teised kristlikud väärtused, nagu ligimesearmastus, halastus, andestus ja leppimine.
Just viimased: andestus ja leppimine, on kristlikus kuulutuses mõnevõrra tugevamalt rõhutatud kui teistes religioonides või õpetustes. Ka jõulusündmuse enda sisuks on selle sügavamas teoloogilises mõttes ju andestus ja lepitus. “Anna meile andeks meie võlad, nõnda nagu meie anname andeks oma võlglastele” on tuntud soov “Meie Isa” palvest.
Kuigi saksa luuletaja Heinrich Heine viimased sõnad Jumala kohta olevat olnud, et “muidugi Ta andestab mulle, see on ju tema töö”, võib kõigile neile, kes kristlastele silmakirjalikust ette heidavad, rahustuseks öelda, et ristiusu Jumalal endal on paraku samavõrd üliarenenud õiglustunne.
Ja kui andestus ongi ristiusus igale kristlasele pakutav võimalus, siis eeldab see ometi siirast meeleparandust, millel peaksid olema ka reaalsed viljad elus. Tasuta lõunat ei pakuta isegi Taevariigis.
Andestus ja leppimine aga kannavad ju head vilja juba ka meie maises elus. On üsna ilmne, et iga perekond, inimkooslus ja ühiskond laiemalt, kus on piisavalt julgust ning tarkust andestada ja ära leppida, on pikemas perspektiivis palju elujõulisemad.
On kummaline kuulda kurtmist, et Eestil ei ole enam ühtegi suurt eesmärki. Andestus ja leppimine oleksid meie kui riigi püsimise seisukohast sama olulised sihid kui seda olid püüdlemine NATO ja Euroopa Liidu liikmeks.
Milleks leppida tühimaga?
Ometi ei ole andestamine, ligimesearmastus ja rahu mingi despootlik nõue Jumalalt. See on pigem pakkumus, mida tasub tõsiselt kaaluda. Sama moodi esitati Jumala seaduse pakkumus Tooras juutidele: “ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada…”. Täna on meil võimalik tutvuda Jumala pakkumusega Jõuluevangeeliumis.
Jõulude ajal ümbritseb meid lausa pakkumuste müriaad. “Visa hing” ja “Üksinda kodus” vahelduvad Jõulutunneli ning võimalustega kuulata rahusõnumit erinevates kirikutes.
Luuletuses “Olematus võiks ju ka olemata olla” kirjutas Artur Alliksaar: “Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe. Enamasti lepime lähimaga. Enamasti lepime lühimaga. Enamasti lepime tühimaga.”
Milleks leppida tühimaga? Jätkugu meil nii tahet kui julgust tunda rahutust, otsida rahu ja lasta rahul meidki otsida.
