Selle, kuidas järgmine päev välja hakkab nägema, pani patrullbaasis Pimon paika eelneva päeva õhtul rühmaülema antud käsk. Siis sai teada, mis kell on vaja patrulli minna ja kui on vaja postile minna, siis postile mineku aja.

Kui patrull oli näiteks pärastlõunal, siis käidi hommikusöögil ja kuni lõunani sisustas igaüks ise oma aja nii kuidas tahtis. Kes käis juba hommikul sportimas ära, kes luges raamatut, kes istus arvutis. Pimonis olid sportimiseks kõik võimalused olemas – jõusaal, korvpalli ja võrkpalliväljak ning jooksurada.

Pärast lõunasööki anti viimane käsk patrulli kohta. Saime teada kohad, kuhu läheme ja mida kontrollida tuleb. Enne minekut kontrollis igaüks oma varustuse üle. Minu vastutada olid sidevahendid. Kontrollisin kas raadiojaam töötas, kas teiste üksustega side toimib ja kas akud on täis. Kui kõik oli kontrollitud, ootasin väljaminekut. Tavaliselt pidi viis kuni kümme minutit enne minekut valmis olema. Igaüks teadis täpselt kaua tal valmistumiseks aega kulub. Patrullis käisime kas jalgsi baasi ümbruses või läksime soomukitel kaugemale koos teiste oma kompanii allüksuste ja kohaliku politseiga.

Meie ülesanne oli aidata kohalikul politseil oma tööd teha ja kohalike elanikega suhelda. Tundsime huvi, kas inimestel on muresid või probleeme. Niipalju, kui oli võimalik aidata, aitasime. Kellel oli meditsiinilist abi vaja, siis rühma parameedik vaatas üle ja aitas kui sai. Patrulli pikkus sõltus sellest kui kaugele läksime ja mida teha tuli. Mida rohkem oli teha ja kaugemale minna, seda pikemaks venis patrull. Mõnetunnine patrull oli tavaline rutiin.

Pimonisse tagasi jõudes kontrollisime oma varustust – ega midagi kaotsi läinud ei ole. Tavaliselt jõudsime enne õhtusööki tagasi, siis oli asjade ärapanek, käidi pesus, kes läks enne veel sportima ja siis oligi õhtusöögi aeg käes. Kui õhtul või öösel ootas ees postile minek, siis valmistuti selleks. Õhtul oli ka järgmise päeva käsu andmine. Pärast käsuandmist, kasutati aega oma äranägemise järgi – kes läks magama, kes vaatas filme, kes luges raamatut. Käidi ka internetis või helistati sõpradele ja lähedastele.

Nädalapäevadel ei olnud Pimonis suurt vahet, päevad olid omavahel täiesti segi. Kuna laupäev oli koristamise- ja kuivtoidupäev, siis selle järgi said aru, et on jälle nädalalõpp. See oli täiesti tavaline, et üks päev oli vahelt ära kadunud. Arvad, et on kolmapäev, aga tegelikult on juba neljapäev. Patrullbaasis tundsin kõige rohkem puudust heast eestimaisest söögist, näiteks keedetud kartul ja hästi läbiküpsetatud liha. Mulle meeldib veel väga tomati-kurgi salat. Samuti tundsin puudu privaatsusest.

Meeldivate asjade poolelt oli kõik käe-jala juures ja sportimisvõimalused olid head. Saun oli olemas, mis oli suureks plussiks ja mõjus väga positiivselt. Saunakülastus ja leili võtmine pärast õhtust koosolekut kuulus tavaliselt päevarutiini. Kui eelmiste rotatsioonide meestel tuli väiksemates kontrollpunktides elades ise endale süüa teha, siis meil oli Briti kokkade poolt valmistatud soe toit kolm korda päevas olemas. See on väga tähtis. Sa tead, et üks mure on vähem ja ei pea hakkama pärast patrulli veel söögi pärast muretsema.

Jõulude ja aastavahetuse tähistamine ning bändi külaskäik olid väga suureks vahelduseks. Nägid uusi nägusid, said head eestimaist sööki – kapsast, verivorsti, keedetud kartulit. See oli väga hea. Ja kui Metsatöll külas käis, siis ootasid ja lugesid päevi nende tulekuni. Tänu nendele üritustele said rutiinist eemale. Metsatöllu kontserti oli väga vinge, muidu ma sellist muusikat ei kuula, aga see oli väga hea. Nende kontserdi päev jäigi Pimonis oldud ajast kõige rohkem meelde.
Lõpuks sai Pimon ikka omaseks. Alguses oli võõras, aga pärast muutus nii koduseks, kui koduseks siin üldse miski muutuda saab. Kui patrullist tagasi Pimoni suunas tulime, siis ütlesime omavahel ikka, et "liigume kodu poole".