KAITSEVÄE BLOGI: Ajateenija päev - kuidas imbuda vastase alale... suuskades?
Kell on 5.50 ja tunnen, kuidas keegi koputab mu õlale. Vastu vaatab üks laigulises riietuses nokamütsiga härra, segaduses, et kas ma olen ikka ärkvel, ootuses mulle midagi öelda. Ega tal palju öelda ei ole – ütleb vaid "Äratus."
Nii algab hommik kaitseväes teenivale ajateenijast jaoülemale. Erinevalt reameestest peame meie ärkama 10 minutit varem, et jõuaksime end veidi rohkem ette valmistada hommikuvõimlemise läbiviimiseks. See 10 minutit uneaega, millest me ilma jääme, tundus algul suhteliselt ebaaus, aga oleme ajapikku aru saanud selle kasulikkusest – palju parem on ärgata "inim-äratuskella" toel, mitte kellegi hüüde "ÄRATUS!" ja vile peale.
Saanud end riidesse, äratame kell 6.00 oma alluvad ning asume virkalt õue võimlema. Kuigi õues on hommikuti ikka paar krõbedat miinuskraadi, ei lase õige kaitseväelane end sellel heidutada. Lihtsalt – mida külmem on, seda rohkem võimleme või jookseme.
Hommikuvõimlemine, pudru söömine ning hügieen seljataga, alustame ettevalmistustega, et minna igapäevaseks kujunenud väliharjutustele. Võtame välja relvad, moona, raadiojaamad ja muu sõjalise varustuse ning asume teele meile kõigile väga armsaks saanud õppekohta – Männiku harjutusväljale.
Meie tänane ülesannne on imbuda sisse vastaseohtlikku piirkonda, et teostada seal vaatlust ja koguda luureinfot. Ainukeseks konksuks sai asjaolu, et kuigi oleme jalaväelased, ei olnud meie tänaseks transpordiks jalad. Saime hoopis proovida, mis tunne on täita ülesandeid kandes suuski. Algul tundus see suhteliselt idiootsena, kuna ei tundunud eriti mugav suusatada ligi 10 kiloses varustuses, relv õlal tilpnemas ning kandes kaasas veel lisavarustust nagu maskeerimisvõrgud.
Eriti kahju hakkas meie jao tankitõrjurist, kuna mees polnud kunagi varem suusatanud ja tema varustus küündis ligi 20 kilo lähedale. Aga nagu elutõed end ikka aeg-ajalt tõestavad – ei ole mõtet enne sõna võtta, kuni pole järgi proovitud. Ülesande lõpuks tuli välja, et suuskadega on tunduvalt parem metsa vahel liikuda kui jalgsi läbi lume sumbates. Miinuskraadidega, kui suusad isegi libisesid, oli lausa lust metsavahel "klassikat" lasta. Jõudnud objektini ning paar tundi lumes läbi binoklite vastaste masinaid luuranud, asusime lõpetama tänast suurharjutust, kuna see ei ole meie ainus missioon.
Kui me parasjagu riigikaitset ei harjuta, seame end valmis oma kodumaa aasta tähtsaimaks sündmuseks – Eesti Vabariigi 95. aastapäevaks. Viimastel nädalatel on toimunud hulgaliselt rivitunde, et töötada kokku kõik need rühmad, mis hakkavad tuleval pühapäeval Vabaduse väljakul marssima.
Kui varem, pärast sõduri baaskursust, tundsime end marssimisekspertidena, siis nüüdseks on selgunud, et kõike saab kõvasti paremini teha – isegi riviplatsiringselt marssida. On hulga keerulisem hoida perfektset rivilist joondumist, sammu ja kehahoiakut, kui sa oled just see mees, kes kannab relva, mis kaalub ligi 10 kilo. Mõne mehe tõmbab see ikka suhteliselt rihmaks ära, kui on vaja ligi paar tundi tundi riviplatsil seista, marssida ja muul moel paraadiks harjutada.
Kuigi ettevalmistused on kohati tüütud ning pärast pikka päeva vägagi väsitavad, ei leia enamik põhjust viriseda. On ka hullemaid asju üle elatud nagu häireterikkaid metsalaagrid või mitmekümne kilomeetri pikkuseid rännakuid. Marssimine on selle kõrval nagu nohu.
Mehed võtavad asja tõsiselt, kuna nad teavad, et just nemad on need, kes oma riiki ja kodumaad esindavad. Nii sõjarindel, kui ka telekaamerate ees.
