Kairi (sünd. 1976): Lokkide lehvides vastu vabadusele

Erakordne iseteadvus ja uhkus südames. Uhke oli olla, kõik tundus kuidagi uudne ja eriline. Kohtusime teiste samasuguste uhkete silmapaaridega, kes samasuguse iseteadvuse ning nailonjopedega meile hõlmade lehvides vastu kiirustasid. Noogutasime vandeseltslaslikult ja teadsime, et meiesuguseid on palju. Minu naiivsete lapselike luuletuste kogumikku lisandusid patriootlikud luuletused.

Kõige ebameeldivamad mälestused sügavast uneajast seonduvad mulle müraga — vene lärm ja kisa mingis järjekorras, ühistrantspordis või mujal avalikus kohas. Vene räuskav lärm ja näägutamine on müra, millesarnast annab otsida.

Lapsena tegin endamisi järelduse, kui väga erinevad on eesti ja vene inimene. Ja muidugi hulgaliselt kaklusi ja maadejagamisi eestlaste ja venelaste vahel. Ma ei teadnud sinimustvalgest lipust midagi enne 1980ndate lõppu. Minu vanaisa Richard Kalmus oli vene sõjaväeohvitser, esimene eestlane, kes lõpetas Leningradi kõrgema sõjakooli, käis ohtlikel luureretketel ning võitles kusagil rindel. Ka tema oli selle aja ohver. Ema oli eesrindlik komsomolinoor/aktivist, ajalooõpetaja jne. See oli suur shokk, et ma olin elanud sellises pimeduses ja keset valesid.

Siis sain ka teada loo, kuidas minu vanaonu Aleksander Sepp oli end varjanud maakodu lakas, kuhu tulid samal ajal ööbima ka vastasrinde sõdijad. Pererahvas ootas toas kogu öö püssipauku, mida õnneks ei tulnud.

Minu vanaema vend Lembit Sepp lasti maha 19aastaselt magamise ajal siis, kui saksa väed lahkuma hakkasid ja vene vägi sisse tuli. Ta soovis saksa sõjaväes teeninuna siiski koju jääda ning sakslane lasi poisid igaksjuhuks maha.

Niipalju asjadest, millest kuulsin alles siis, kui Eesti vabanes.

Kirjutame koos raamatu — saada meile oma mälestused 90ndatest!