Kaido Jaanson: Mõistetamatu Venemaa?

Iga Eestis ilmuva vähimagi soliidsusele pretendeeriva Venemaa-alase arutluse lahutamatuks osaks on tavaliselt halin selle üle, kui mõistetamatu see maa ja riik ikkagi olevat.

Lisaks sügavmõtteline heietus Bütsantsi mõjude üle (konkreetselt milliseid küll Eestis eriti midagi ei teata) selle maa elule. Mis sest, et Bütsants enne otsa lõppes, kui Venemaa õieti valmis sai.

Selliste arutluste sisemist ehk introvertset funktsiooni võib isegi mõista. Esiteks ilmutavad nad arutleja kangelaslikust — millise kolossaalse ülesande kallale ta on julgelt asunud, teiseks võimaldavad need juba ette vabandada kõiksugu ebaõnnestumisi ja lapsusi.

Ent kui küsiks korra — kui mõistetamatu ja ennustamatu see maa ja riik ikkagi on? Või teisiti — kui mõistetavad ja ennustatavad kõik need teised maad ja riigid on? Kui küsiks seda riigi kohta, millest nagu kõige rohkem peaks teada olema. Nt. Ameerika Ühendriikide kohta.

Kes oleks osanud ennustada äsjatoimunud valimisjama selles suures riigis? No ehk Nixon vist, kui ta 1960. aastal loobus Gore´il kombel protesteerimast, kuigi tema positsioonid olid siis Gore´i praegustest nõrgemad. Või seda, et USA majandus Clintoni ajal nii hästi kulges (Monicat võinuks ju veidi ehk ennustada, suhteliselt noor mees ikkagi ja ega teisedki presidendid kõik naistelugudest päris puhtad pole olnud). Ehk seda, et eelmine Bush nii kähku läbi põles hoolimata võidukast Lahesõjast ja “Sotsialistliku Sõprusühenduse” suurejoonelisest kokkuvarisemisest, mis langes ju tema päevisse. Ja 20. jaanuaril 1981 ei oleks keegi julgenud öelda, et siis ametisse astuva Ronald Reagani ametiaeg nii hiilgavalt lõpeb nagu lõppes. Ja jaanuaris 1976 ei julenuks keegi öelda, et Jimmy Carterist saab järgmine USA president — peale tema enda ja mõne mehe tema ümber ja taga. Kui needki. Aga Ameerikat arvame me kõik mõistvat. Isegi Neeme Raud.

Ja ei ütleks, et Venemaad ei mõistataks. Kel vaja ja kes oskavad, need ka mõistavad. 1998. aasta esimesel poolel, kui välisvaatlejad olid veendumusel, et Venemaal on kõik hästi minemas ja hakkab veelgi paremini minema, olid Venemaa enda majandusanalüütikud juba üsna skeptilised. Augustis selgus, et neil oli õigus. Ning see kuidas Putinist president tehti, demokraatlikul moel isegi, ilmutab, et Venemaal on neidki, kes teavad, kuidas protsesse nõnda suunata, nagu see hetkel kasulik tundub. Kas ka igavikklisuse seisukohat, on teine lugu.

Winston Churchilli arvamust demokraatia puudulikkuse kohta oskab Eestis pea igaüks tsiteerida, kui õigesti just, on iseasi. Seesama Churchill on ka öelnud, et oma riigi välispoliitikat mõistavad üksikud ja teise riigi oma mitte keegi.

Või mis?

Kaido Jaanson on TÜ rahvusvaheliste suhete õppejõud