Kai Haldre: Seks ja tervis
Traditsiooniliselt on levinud arusaam, et kõik seksiga seonduv on üksikisiku enda mure — ise vaatad, kuhu ja kuidas. Ent viltuminekud kajastuvad reeglina naiste tervises — abordid, raseduse katkemised, viljatuks jäämised, suguhaigused. Kui miskit viltu läheb, olid ise rumal/amoraalne/kergemeelne ja süüdi.
Arsti jaoks on suguhaigus lihtsalt üks batsill, mis pesitseb näiteks emakakaelas või meheuhkuses. Inimese jaoks aga on suguhaigus kompleks erinevaid suhteid ja tundeid, mis võivad oma hea või halva jälje jätta kogu edasiseks eluks. Ma arvan, et paljud naised, kel avastati suguhaigus või soovimatu rasedus, on saanud paraja psühhotrauma või tundnud ennast räpasena. Nende partnerite (kes loogiliselt ju kaasosalised) üleelamine piirdub parimal juhul vaid kätte antud rohtude söömisega või abordi jaoks raha andmisega. Kui kondoom välja arvata, siis on enamus rasestumisvastaseid vahendeid mõeldud naistele ja nende hankimiseks peab pingutama naine. Ka see süvendab veendumust, et tegu pole õige mehe murega.
Olemasolev arstiabi ülesehitus, haiguste ennetamise programmid ja statistika süvendavad veelgi tunnet, et seksuaalse ja reproduktiivse tervise hädades pole meestel mingit osa. Tõeline mees ju ei kurda, ammugi ei lähe ta arsti juurde nii tundlikus küsimuses nagu haigus meheliikmes või viljatus. Pealegi, Eestis on vaid kaks tänapäevase ettevalmistusega meestearsti! Ja selgi juhul tuleb abi saamiseks pöörduda naistenõuandlasse. Nõiaring sulgub.
Edumeelsemas maailmas on jõutud järeldusele, et kui tahame ka traditsioonilisi emade ja laste tervise näitajaid parandada, tuleks kogu temaatikale läheneda laiemalt, vaadates asju läbi võrdsete võimaluste ja inimõiguste prisma. Et kui me räägime seksuaalsest ja reproduktiivsest tervisest, siis see ei tähenda ainult sünnitusmajasid, naistenõuandlaid ja suguhaiguste dispansereid ning tasulisi kehavälise viljastamise kliinikuid.
Olen veendudnud, et kui meestel oleks võimalik võtta vastutus ja osaleda seksuaalse tervise parandamises, siis enamust neist seda ka teeks. Kinnituseks võiks tuua näiteks asjaolu, et kuigi kõrge riigitegelase arvates sünnivad pooled lapsed vallaslastena, on enam kui pooled sünnitused peresünnitused ja nende osakaal on viimase 10 aastaga viiekordistunud. Rääkimata sellest, et suur osa tulevastest isadest käib koos naisega loote ultraheliuuringul, perekoolis või meeste loengutel. Meestele mõeldud rasestumisvastaste pillide väljatöötamise käigus on põhjamaades uuritud ka seda, kui suur osa meestest hakkaks neid kasutama. Selgus, et enamus küsitletutest.
Selleks, et mehed saaksid osaleda seksuaalse tervise parandamises, on vajalik muutus meie kõigi mõtteviisis — alates tänapäevasest mehelikkuse ja soorollide mõtestamisest kuni koolihariduse ja tervishoiukorralduseni. Kuhu peaks pöörduma mees, kel peas lapseahistamise mõte, aga ta sooviks tegu vältida? Või näiteks seljaajutraumaga ratastooli jäänud noormees, kes tahaks last saada? Või naine/mees, kes on lapsepõlves kannatanud aastaid seksuaalse ärakasutamise all? Miks peab diabeedihaige mees maksma iga erektsiooni eest üle 200 krooni?
Seksuaalse tervise parandamiseks ei aita ka üleskutsetest, et meie ideaal peaks olema seks ainult abielus ja lastesaamise eesmärgil.
Seksuaalsus on üks osa inimeseks olemisest ning iga selle tähendus ja väljendusvorm on iga inimese jaoks unikaalne, sõltumata puudest, soost, orientatsioonist, vanusest jne. Tihtipeale sõltub ühe inimese, nii naise kui mehe, teadmistest, vastutustundest ja otsustest mitme teise inimese (ka veel sündimata) elu ja tervis. Selle poolest erineb seksuaalse tervise valdkond teistest.
Meie eesmärgiks võiks olla võrdsete võimaluste ja informatsiooni tagamine kõigile alates lapsepõlvest, kooliharidusest, abi korraldusest ja vastava statistika kogumisest. Esimeseks sammuks võiks olla näiteks seksuaalse tervise kliiniku avamine, selle kõige laiemas mõistes. Mis arvate?
Kai Haldre on Tallinna Pelgulinna Haigla Sünnitusmaja naistearst ja Tartu Ulikooli doktorant
