Kahuriga varblase pihta

Euroopa kosunuma osa nn. parlamentaarsete vabariikide presidentide volitused on eeskätt just tavade kujunemise toimel praktiliselt hääbunud määrani, mil neid võib võimutäiuse poolest peaaegu võrrelda siinse mandri monarhidest riigipeadega.

Valida taolisi, juhtimise mõttes ning otsustusprotsessi kontekstis olematute volitustega, sisuliselt vaid mõningatele dokumentidele allkirju andvaid riigipäid nö. otse, tähendaks piltlikult öeldes varblase laskmist kahuriga.

Keskerakonna ettepaneku ebamoraalsus seisneb aga selles, et ta kasutab ära rahva aastakümneid kestnud koolitamatusest tingitud teadmatust tänapäeva demokraatia riigikorralduse suundumuste osas.

Selle asemel, et aidata avalikkusel mainitud koolitamatuse järelmõjudest vabaneda, selgitades XXI sajandisse jõudnud Euroopas eraldi toimiva (praegu veel) presidendiametiga seonduvaid tavasid, pannakse see rahva seas levinud teadmatus oma erakondliku vankri ette, et seda võimule vedada.

Loomulikult ei puuduta taoline ehe populism ainult keskerakonda vaid on kahetsusväärselt laiem nähtus, ulatudes siinsest sügavast vasakpoolsusest üle liberalismi konservatiivsusesse. Ma kardan, et Isamaaliidul läheb üsna raskeks taolisele poliitilise populismi rünnakule põhiseadust säästvalt vastu seista…