Mul on kaks last, aga ka mees annab laste kasvatamisse oma panuse. Me mõlemad käime tööl. Meil on oma maja, kuigi mitte midagi väga suurt või uhket. Talv oli pikk ja pime, aga ka see on praeguseks möödas. 

Ent minu väsimus aina kasvab. 

Käisin arsti juures, kes ei leidnud eriti midagi. Võtan erinevaid vitamiine, kasu ei tuhkagi. Lapsed on täitsa paid - lõpetavad küll kooli. Aga mina mõtlen õudusega, et pärast kooli lõppu peab hakkama midagi nende lõbustamiseks välja mõtlema, et nad igavusest lollusi ei teeks.

Oleme mehega püüdnud puhkusi nii jagada, et osa aega suvest on üks lastega, osa aega teine. Vahepeal tahaks ju nagu kogu perega ka puhata, kuid lõpuks ei kata kahe lapsevanema puhkused kogu suve. Ega ei saa lapsi ka lõputult laagrites hoida.

Saaks vaid magada
Väsitav on mõeldagi sellele ajale, mil on minu kord lapsi valvata. Veel väsitavam on mõelda ajale, mil me mõlemad mehega oleme sunnitud suvel tööl olema, ent laste koolivaheaeg ei ole veel teps otsas. Lapsed on päev otsa omapead, kusjuures õhtuks tegevust koduste ülesannete ning trennide näol ei ole... See täiendav vaimne pingutus nende aja sisustamiseks võtab mu juba ette koomaseisundisse.  

Sunnin ennast sporti tegema ning tervislikult toituma. Seegi on ju täiendav füüsiline ja vaimne pingutus, et välja mõelda, millal, kuidas mida. Peas tiksub kogu aeg ainult üks mõte - saaks magada. Saaks magada! Vajun õhtul kümne ajal voodisse, hommikul kell kuus ajab halastamatu kell mu aga jälle üles ja uus kurnav päev võib alata. 

Tean, et see ei peaks nii olema. Inimesed suudavad palju enamat ning ka mina ise ei olnud vanasti nii vähese võhmaga. Paraku ei aita see teadmine mind praegu põrmugi. Kuidas küll ometi saada väsimusest jagu?