Kadri Paas: Pätu presidendiks!

Kas pätulikust vimkamehest Indrek Tarandist saab uus made in Estonia president, kes võiks kujuneda tõepoolest parteideüleseks, erakondade suunas korralekutsuvaid repliike loopivaks riigipeaks?

Pärast seda, kui välisministeeriumi ekskantsler ja praegune europarlamendi saadik Indrek Tarand teatas temale omase sarkasmiga, et on valmis kodanikukuraasi näitamise nimel kandideerima presidendivalimistel, läks lahti täieline verbaalne sõnalahtisus.

Koalitsioonierakondade poliitikud ja sotsid sattusid paanikasse. Järgnesid närvilised sõnavõtud, raiuvalt kindlameelsed avaldused toonis: „Meie valime kõigest hoolimata Ilvese!“ Sotside esimehe Sven Mikseri pakkumine, et ehk kandideerib Tarand ka Keskerakonna esimeheks, oli üks nutikamaid.

Kõige kurioossem oli rahvasaadik Igor Gräzini arvamus. Seda Aktuaalse Kaamera eetris kõlanud halvustust ei saa tsiteerimata jätta: „Ei noh, mis kandidaat või asi, üks tegelinski on lubanud endaga neid mänge mängida. Me ei ole ju Tarandit keegi kunagi tõsiselt võtnud, miks me nüüd peame hakkama tõsiselt võtma. Tarand ongi 5B [viide kunagisele telesaatele “Targem kui 5B”, mida Tarand juhtis — toim], sellel tasemel on ta end leidnud, täiesti vale oleks vihastada, vihastada tuleks vastase peale. Ta lihtsalt on eikeegi, lihtsalt natuke showmees.“

Pikemalt reformierakondlase frustratsioonil peatumata võiks Gräzinile soovitada valijate valikud salvamata jätta ning heita meeldetuletuseks pilk vabariigi valimiskomisjoni veebiküljele. Seal on üleval andmed 2009. aasta europarlamendi valimistulemustega. „Ei keegi 5B“ Tarand sai üle 102 000 valija toetuse. Ja Gräzin ise…

Arusaadavalt oli läinudnädalane Tarandi kandideerimisuudis Ilvese teiseks ametiajaks juba mõtteliselt ära valinud parteipoliitikutele ootamatu ja segadust tekitav. Löök allapoole vööd.

Kes osanuks keskpartei poolt sellist sammu oodata? Savisaar ja Tarand on ju senise kuvandi järgi olnud nagu kass ja koer. Tarand, üks EÜS-i üks ideoloogidest ja heas mõttes rahvuslane ning eesti ajaloo ja kultuuri eest seisev mees, on Savisaare ja Keskerakonna kallal hambaid teritanud rohkem kui korra. Ekskantsler on närinud ka peaminister Andrus Ansipi kallal. Valitsusjuhti on Tarand eelistanud Stenbocki maja asemel näha hoopis ahjus [viide kunagisele „Kommarid ahju“ -kampaaniale -toim].

Suurele osale parlamendist, kes soovis augustis president Ilvese pikema jututa riigikogus uueks ametiajaks presidendiks kinnitada, tähendab see võimalust valida. Kuna valimised on riigikogus salajased, siis võib tulemus olla üllatav. Mis sest, et avalikult vannutab üks ja teine poliitik tänasel päeval enda jäägitut toetust praegusele presidendile.

Võrreldes Lennart Meri, Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvesega oleks 47aastane Tarand ametisse asudes kõige noorem Eesti president. Ta kuulub nn võitjate põlvkonda, 1960ndate aastate keskpaigas sündinud seltskonda, kes paljuski on kujundanud Eesti äri-ja poliitmaastikku.

Ajateljel ja-kontekstis oleksid endised ja praegune ning võimalik uus president väga erinevad. Kui Lennart Meri ja tema aeg nõudis otsustavat Eesti riigi tutvustamist, käimist, selgitamist, vaidlemist ja enda olemasolu vajalikkuse ning õiguse tõestamist, siis Arnold Rüütel võttis üle juba oluliselt stabiilsema riigi.

Kui Meri oli rahutu hing ja aeg-ajalt diplomaatilisi krutskeid pungil riigipea, kes oli vajadusel valmis ööd-päevad Eesti eest rabelema, siis Rüütel eelistas väärikalt rahulikku ning kaalutletud tegutsemist (kes kujutaks ette Rüütlit midagi kuhugi sodimas või mööda tualette käimas!?) ja otsustamist. Kõnede toongi oli presidentidel väga erinev. Kohati vägagi lordilikult käitunud Meri kirjanikukeelsed ise loodud kõned erinesid Rüütli maiselt ja Eesti rahva kestmise pärast muretsevast toonist diametraalselt.

Samamoodi olid eelmistel presidendivalimistel kõrvuti Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves. Üks põline saarlane, Eestimaa ja teine Ameerika maa mees enda Ameerika maa käitumisstiili, kõnelemistooni ja varjamatult Ameerika maa poole suunatud pilguga.

Eestimaa mees rääkis toona eestlaste kestmisest ja püsimisest (seda ei ole ta siiani unustanud), mis tegelikult peaks iga rahva jaoks olema küsimus nr 1. Vastasel korral ei ole mõtet püüelda ka 6-7-protsendilise SKP poole.

Ameerika maa mees võlus valijamehed ära keelteoskuse, välispoliitiliste sidemete ja vabama esinemis- ning retooriliste oskustega. Aga siit-sealt, päris tavaliste inimeste, n-ö tädi Maalide ja onu Jüride seas liikudes kuuldub pettumust ja rahulolematust praeguse presidendiga.

See rahulolematus ei väljendu selles, et Ilves ütles kellegi tähtsa ninaga kohtudes midagi valesti või liigset ega selleski, et ta hoopis midagi ütlemata jättis. Päris tavalisi — poliitikast vähehuvituvaid — inimesi jätavad külmaks ka presidendi otsused aeg-ajalt mõni seadus väljakuulutamata jätta. See on rohkem valitsuserakondade rida.

Pigem ootavad need, kes isekeskis presidendist suure aupaklikusega kõnelevad, seda, et riigipea neist samamoodi välja teeks — oleks meie president — nagu tegi Lennart Meri legendaarsetel riigisisestel visiitidel või Arnold Rüütel omamehelikult maainimestega juttu puhudes, nendega mentaalselt suhestudes.

Indrek Tarand on jälle Eestimaa taustaga eesti mees. Võib-olla seni käitunud pisut krobeliselt, vabameelselt ja -keelselt. Justkui Pätu. Mäletate ju küll Astrid Reinla raamatut väikesest paharetist, kellele peaaegu kõik (no, välisminister Ojuland vabastas kantsler Tarandi siiski ametist) tõrelemise järel andeks antakse. Siiski on Tarand tõestanud end inimesena, kellel on potensiaali saada taas kord eestimaiseks vimkahõnguliseks riigipeaks.

Teisisõnu, Tarand mõistab keeli (paljude jaoks on kõva argument, kui riigipea keeli oskab). Talle ei ole võõras diplomaatiline protokoll. Välisministeeriumi kantslerina ei olnud tal võimalik ka suurima tahtmise juures protokolli vältida. Aga vaevalt, et sedasorti tahtmist oligi.

Ajaloolasena ja sügavalt rahvusliku organisatsiooni liikmena adub Tarand Eesti minevikku ja olevikku. Tõsi, ka teda saab rünnata võimalikus poliitilises kallutatuses. Oli ta ju aastaid tagasi Mart Laari valitsuse nõunik.

Kindlasti mõjuks Tarand külamemmega autolahvka sõidugraafikust kõneldes märksa eestimaisemana kui ametisolev president. Pisiasi, aga just see aspekt, mis läheb korda ka kaugeima maanurga elanikule.

Tarand oleks muidugi olemasoleva valitsuskoalitsiooni jaoks üsna vastik valik. Umbes sama vastik nagu oli kaks ametiaega õiguskantsleri büroos töötanud Allar Jõks, kes jõudu säästmata kõneles hämarusest parteide rahastamise ümber ja poliitkorruptsiooni ohtlikkusest demokraatliku riigi arengule ja väärtustele.

Aga tsiteerigem presidendikandidaati (Eesti Ekspress, 11. november 2009): „Erakonda ei tohi rahastada ka mitte ükski ettevõte ega MTÜ, sest antud vorst-vorsti vastu poliitikamaastikul ei saa juttugi olla mingitest maailmavaadete toetamistest. Enamikul Eesti erakondadel ei ole midagi maailmavaatele lähedastki võimalik tuvastada. Seega ostavad ettevõtjad endale poliitilist meelehead, mis avaldub avalike hangete poliitiliselt kallutatud otsustamises, äriasjade privilegeeritud käsitlemisvõimalustes ja muudes ebaausates toimingutes. Selline nõiaring soodustab korruptsiooni tekitamist kogu Eestis. Säärasest JOKK kombinatsioonide tulest ja veest läbi käinud poliitikutest sünnivadki need kuulsad Ida-Euroopa teflonmehed nagu Savisaar, Rahumägi jne. Parteid tohivad raha saada ainult ja üksnes liikmemaksudest ning liikmete annetustest! Ongi kogu armastus.

Vastuväited, et teistes riikides toetatakse erakondi riigieelarvest, ei ole antud juhul asjakohased: meie erakonnad on saanud lisaks riigieelarvelistele otsetoetustele ka vabalt laiutada riigiasutuste- ja munitsipaaleelarvetega, ent ikka ei piisa! Ka sellisele teguviisile võime teistest riikidest võrdlusi leida, aga siis tuleks pilk suunata ehk ida poole. Ahnusel ei näi olevat mingeid piire.“

2011. aastal võiks Tarand sõna-sõnalt sama teksti avaldada ning ta ei eksiks jätkuvalt põrmugi.