Kadi Pärnits: Võõrtööjõu petlik leevendus

Ettevõtjad on avastanud, et töötajad on läinud parematele marjamaadele, et endiste vahenditega enam inimesi kinni ei hoia ning tööle ei värba. Mõistagi on tööandjate esimeseks mõtteks jätkata vanaviisi ja saada kuskilt tööjõudu, kes on sellistel ja nigelamatelgi tingimustel nõus sama tööd jätkama.

Koos hakatakse valitsejatele survet avaldama. Valitsejate roll on kvoote suurendada, korda lõdvemaks lasta. Ettevõtjate huvi on kasum ja nende

lobby

on suunatud sellele, et seda kergemini ja rohkem teenida. Järelikult on nende käitumine enam-vähem mõistetav. Loota meie ja mis tahes tööandjate sotsiaalsele vastutustundlikkusele selle sõna kõige tõsisemas mõttes on naiivsevõitu.

Kui ettevõtjate huvi on puudujääv töötajaskond kuskilt juurde tuua, siis poliitikud peavad vaatama asja laiemalt. See, et tänane valitsus seda teha ei taha, viib meid halvale teele. Pruukis valdkonna eest vastutaval majandusministril hakata mööblitöösturiks, kui Keskerakond hakkas kaitsma odava võõrtööjõu sissetoomist nagu juhtiv mööblitööstur Enn Veskimägigi.

Kas riigi huvides?

Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et võõrtööjõu sissetoomine ei ole riigi huvides. See on lihtsam ja kiirem tee, et leevendust saada. Kuid see leevendus on hetkeline ja kaasnevad nähud on ebameeldivad. Tõsiseim on see, et meie tänase odava töö loomulik ümberkujunemine kallimaks tööks seiskub ja töötajad liiguvad üha enam mujale tööle. Ka on sellelt rajalt raske maha astuda. On puudu, tood juurde, uuesti puudu, jälle tood juurde. Mõju on nagu katteta raha juurdetrükkimisel. Sellega on tark mitte algust teha.

Kõigepealt tuleks alustada konkreetsest analüüsist — millises valdkonnas ja mis erialadel on tööjõudu puudu ja miks. Edasi peaksime küsima, kas Eestis peab keevitama või treima, kui sellest eest ei suudeta väärikat palka maksta ja inimesed pole nõus seda tööd tegema. Ei pea. Me tuleme väiksema arvuga töötajate toime, kui teeme kõrgemini tasustavat tööd.

Mõistagi on hulk tööd, mille eest makstaksegi vähe ja mis on ühiskonnale vajalik. On ka eri töötajate grupid (puuetega inimesed, lasterikaste perede vanemad, hariduseta inimesed), kes kipuvad saama madalamat palka. Et inimestel oleks motivatsioon seda tööd ka teha, tuleb palju tõsisemalt kasutada selliste tööde ja gruppide juures palgatoetusi. Seda tehakse peaaegu kõikides riikides palju rohkem kui meil.

Ka on sotsiaaldemokraatide eesmärk kehtestada lihttöötaja alampalgaks alates 2008. aastast 5000 krooni ja vabastada see tulumaksust. See oleks selge abi ja motivatsioon madalamapalgalistele tööl käimiseks. Samuti on vaja rohkem toetada ettevõtjaid, kes palkavad insenere, võtavad kasutusele uued seadmed, tehnoloogiad.

Eesti töötaja koju tagasi

Mõistagi tuleb pingutada selle nimel, et Eesti töötaja tahaks teha tööd Eestimaal. Praegu on tagumine aeg aru saada, et algust tuleb teha riigi rolli suurendamisega palgapoliitikas. Siiani oleme lootnud vaid turu jõule ja pole eriti kuskile jõudnud.

Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et üleriigiliselt tuleb kehtestada lisaks lihttöötaja alampalgale (5000 krooni) ka alampalk oskustöötajatele, milleks oleks 8000 krooni, ja kõrgharidusega töötajatele — 10 000 krooni kuus. Need miinimumid peavad olema kohustuslikud täitmiseks kogu riigis ja neid tuleb igal aastal suurendada. Ilma minimaalse kindlustundeta palgas ei saa meil kunagi olema väärikat tööd. Ja kui meil enamusele seda pakkuda pole, siis ei lõpe ka töötajate väljavool.

Samuti on meil ka varus palju inimesi, kes mingil põhjusel ei tööta ja keda oleks võimalik tööturule tuua. Me ei peaks oma vanemaid inimesi, kel tervis hea, nii vara tööturult koju laskma. Et neid tööga hõlmata, on vaja tööturumeetmeid ja koolitust rakendada ka vanemate inimeste suhtes.

Riigi poolt tagatud laste päevahoid kõigile peredele tooks meile suure hulga töökäsi juurde. See kulutus tasub end tulevikus mitmekordselt ära. See, et töötaja oleks konkurentsivõimeline, tuleb soodustada tema pidevat õppimist.