Kadi Pärnits: Sotsiaalne töökoht — trikk või tarve?

 (50)
kadi pärnits
Foto: Andres Putting

Sotsiaalsete töökohtade loomist Tallinnas on saatnud ajakirjanduse tuline kriitika. Reisisaatjast on saanud mõnel pool maksumaksja raha raiskamise ja parteipropaganda sümbol. Samas on palju neid inimesi, kes peavad töötute tööle aitamist vajalikuks.

Raiskamiseks ei pea tehtud töö eest saadavat miinimumpalka kindlasti need sajad töötud (ja nende pered ning lähedased), kes sotsiaalsetel töökohtadel töötavad ja päris näljaaega edasi lükkavad. Miks siis ikkagi sotsiaalsed töökohad, mis inimestele kehval ajal väikestki sissetulekut pakuvad nii suurt kriitikat pälvivad?

Kas asi on lihtsalt parempoolsete erakondade ründamissoovis ja selles, et idee autorpartei pole paljude lemmik? Kindlasti ka selles, kuid rünnatavaks on teinud selle teema muuhulgas ka see, milliseid sotsiaalseid töökohti esmalt välja pakuti.

Sotsiaalsete töökohtade loomise eripära nii eraettevõttes kui avalikus sfääris on selles, et raskel ajal ilma avaliku võimu sekkumiseta neid töökohti üldjuhul tekkinud ei oleks. Selliste töökohtade loomise eesmärk on mõistagi esmalt sotsiaalne - tagada pikemalt töötuna olnud inimestele arvestatavam sissetulek, kui seda on toimetulekutoetus ja võimaldada tal olla tegevuses. Elada üle kõige raskem aeg ja mitte kaotada neid inimesi aktiivsetena ajaks, kus kõik töökäed jälle hinnas on.

Kindlasti vajab see meede kombineerimist kõikide teiste aktiivsete tööturu meetmetega nagu nõustamine, koolitamine jms. Kahtlemata ei saa ka paljude sotsiaalsete töökohtade puhul rääkida kõrge efektiivsusega töödest. Vastuseks kriitikale, et sotsiaalsed töökohad on üdini kasutud, kuna ei loo lisaväärtust ja ei suurenda inimeste konkurentsivõimet, tahaks ütelda, et kui sotsiaalse töö kaudu luuakse turvalisust puudega inimestele, tänaval jalutajale, trammis sõitjale, siis on see kahtlema oluline tulemus. Sotsiaalsed töökohad eraettevõtluses (Tallinnas loodud ca paarsada) aitavad aga kindlasti lisaväärtust luua.

Ja kui inimesel pole pikemat aega olnud võimalust muud tööd teha, on ilma rahata kodus istumine tema konkurentsivõimele veelgi kahjulikum. Kuid et vältida olulise tööturu meetme ja sotsiaalset tööd tegevate inimeste naeruvääristamist, tuleb töökohtade loomisel senisest rohkem silmas pidada põhimõtet, et sotsiaalne töö oleks ka tegelikult vajalik. Kahtlemata aktsepteeriks mõtestatud sotsiaalset tööd ühiskond rohkem ja parem tunne oleks ka töötegijal endal. Selline põhimõte oleks kooskõlas ka raske aja kokkuhoiupoliitikaga.

Otstarbekamaks sotsiaalsete töökohtade loomiseks avalikus sfääris on oluline toetada töökohtade loomist näiteks sotsiaalvaldkonda, kus tööd palju ja töökäsi alati puudu. Lähiajal ongi Tallinnas plaanis töötute õpetamine ja tööle suunamine linna hooldus-, sotsiaal- ja koduhooldustöötajate assistentideks, puuetega inimeste abistajateks, abilisteks supiköökidesse jms.

Sotsiaalseid töökohti on hulganisti plaanis luua ka heakorra sfääri nii kalmistute kui parkide, tänavate korrashoiuks. Hea, et see tegevus toimub koostöös Töötukassaga. Küll aga tuleb kõige selle juures silmas pidada töötute suurt hulka (Tallinnas ca 26 000) ja ka seda, et kõrgharidusega töötute osakaal on 11 protsenti.

Seega - et meede oleks mõjus, on vaja pakkuda ka lihtsamaid töid ja neid oleks tarvis organiseerida hulganisti. Sellest aspektist võib senist Tallinna sotsiaalsete töökohtade valikut reisisaatjate ja transpordivahendite koristajate osas ka mõista.

On väga kahetsusväärne, et riigil ei ole seni olnud nii tõhusat poliitikat pikaajaliste töötute kui ka noorte, vähese töökogemusega töötute tööturule sisenemiseks. Selle sihtgrupi tööle aitamise vajadust toonitab ka Euroopa komisjoni tööhõive strateegia. Samuti peaksid eri ministeeriumid reaalseks töötusega võitlemiseks tihendama oluliselt koostööd omavalitsustega.

Sotsiaalseid töökohti polnuks avalikus sektoris luua vajagi, kui sotsiaalministeerium lubanuks avalikku tööd (vähest ettevalmistust nõudev töö, mida üldjuhul pakuvad kohalikud omavalitused) pakkuda 160 tundi kuus alampalga eest. Täna tohib avalikku tööd teha vaid 50 tundi kuus ja selle eest saaks inimene kokku 1350 krooni. Seda on küll rohkem, kui Riigimetsamajandamise Keskuse poolne tööpakkumine vaid toidu eest, mis inimesed leigeks jättis, kuid stabiilsemaks töö tegemiseks on see tundide arv ja raha liiga väike.

Seni oleme rääkinud rohkem tööturumeetmetest Tallinnas, kus on leitud vahendeid töökohtade loomise toetuseks. Kuid milline on ikkagi selle massilise tööpuuduse juures valitsuse sõnum nende valdade ja linnade töötutele, kus ettevõtjad lähiajal töökohti ei loo ja kohalikul omavalitsusel avalikku või sotsiaalset tööd pakkuda pole?

On oluline, et riigi, eraettevõtjate, kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühenduste koostöös sünniksid lahendused inimestele sissetuleku tagamiseks ja tegevuses hoidmiseks kõikjal Eestis.