Kaarel Tarand: Vaiki, külaline, peremees räägib!

 (72)
Kaarel Tarand: Vaiki, külaline, peremees räägib!
Foto: Siim Lõvi

Telestuudios ei tiirle Maa ümber Päikese, vaid Jupiter ümber ajakirjaniku. See juhtub eriti tihti poliitilise publitsistika saadetes, väitlusfoorumites ja vestlusringides, kus meie paljude erakondadega demokraatia tõttu kamandab üks saatejuht mitut külalist.

ETV valimisstuudiote, nagu ka varasemate korraliste “Foorumi” saadete kulg ei kujuta endast erandit. Nagu Andres Kuuse ja Anvar Samosti juhitud esimese “Valimisstuudio” puhul ära mõõdeti, kulutasid saatejuhid koos samuti ajakirjanikest koosneva abistuudioga ära kokku pea kolmandiku saateajast, olles sellega ülekaalukalt suurim erakond. Loomulikult ka mõjukaim.

Usus, et Eesti Rahvusringhäälingu avalikul ülalpidamisel ja tööl on mingi suurem mõte kui ainult vahendaja rolli täitmine, püüan allpool mõnes punktis pisut analüüsida, milliseid eesmärke valimiskampaania kajastamisel võiks meedia endale seada ning millised teed viivad kindlasti soovitust kaugele.

1. Erakondade hulk tekitab kõigile toimetustele ületamatuid käsitlemisprobleeme. Kui püüda jaotada erakonnad gruppidesse, siis tõuseb kohe hädakisa ebavõrdse kohtlemise asjus. Kui võtta kõik nimekirjalised ühte saatesse, tähendab see, et tase saab väga ebaühtlane ning ka seda, et saateaeg ja külaliste hulk kukuvad üha suuremasse ebakõlla. Saate lõpus valdab kõiki rahulolematus. Tagumise probleemi olemasolu näitab mingil määral ka erakondade vastutustunnet ja -võimet, enesehinnangu võimalikku ebaadekvaatsust. Näiteks maa- ja teaduseväliste jõudude või nähtuste kaasamine välispoliitika planeerimisse ei lõhna just 21. sajandi Euroopa järgi.

Kuidas seda aga seaduse järgi asutatud organisatsioonile öelda? Või näiteks mida ja kuidas oleks saanud toimetus II Valimisstuudio eel veel peale hakata stuudiosse saabunud eesti keelt mitteoskava inimesega? Tema kõrvaldamine saatest oleks tähendanud riskimist diskrimineerimissüüdistustega võib-olla koguni rahvusvahelisel areenil. Tema saatesse lubamisega aga saavutati ka soovimatu tulemus, et keegi (nii isik kui erakond) lihtsalt naeruvääristas end. Inimese alandamine avalikus eetris ei tohiks juhtuda aga isegi kogemata mitte.

2. Teemavalik pole sugugi lihtsam küsimus. Soovist lühikese aja jooksul ehk kokku mõne saatetunniga käsitleda ära kõik riigielu tähtsamad küsimused võetakse ühe saate teemaks midagi nii kõikehõlmavat (näiteks haridus ja kultuur ja …), et saate lõpuks ei olegi teemas kaugemale sissejuhatusest jõutudki. Igal teemal on oma alalõigud, mis annavad kokku saate võimalustest pikema sisukorra. Pealegi lisavad esinejad saate käigus sinna juurde selliseid punkte, millele saatejuhid ise pole tulnudki. Tagajärjeks on pealispindsus, hüplikkus ja võimalik, et mingisse detailküsimusse ebaproportsionaalne takerdumine, mis kõik raskendavad saate jälgimist. Kuidas mahutada ühte saatesse ära 11 vähem või rohkem lahkneva majandusprogrammi kas või tutvustamine, rääkimata siis võrdlemisest ja paremate väljaselgitamisest? Võimatu ülesanne, kuid hoolimata sellest teadmisest teeb toimetus visalt ikka sedasama katset uuesti ja uuesti.

3. Järgmine kaalukas komponent saate õnnestumises on saatejuht või saatejuhid. Ajakirjaniku positsioonivalikust ja võimest oma eesmärgini jõuda hoolimata külaliste rohkusest ja teemade virrvarrist sõltub, kas telesaade on kompositsiooniline tervik ja kas vaatajale lõpuks jääb üldmulje, et demokraatlik riigikorraldus on parim võimalikest, riigimehe töö keerukas ja teadmisi nõudev ning et väited “kõik nad on sead” või “ühesugused”, ei vasta tõele.

Või siis vastupidi, kogu saade diskrediteerib poliitikat kui tegevusala, poliitikuid kui ühiskonnajuhte, kuna näitab, et nad ju muud ei oska kui tülitseda, jne jne. Saateks valmistuvate ajakirjanike ja poliitikute vahel käib enne saadet üks aimamise mäng, mille käigus igaüks püüab oletada oma konkurentide ja kaasosaliste käitumist, mõttesuunda, tugevusi ja nõrkusi. Ja siit jõuamegi põhilõksuni.

4. Konflikt või koostöö — mis on poliitikategemise sisuks? Valimisstuudio peab olema intrigeeriv, pingeline, võitluslik, dramaatiline, siis on tal vaatajaid, siis on saatele õigustust. Nii ütlevad saatemeeskonnale nende ülemused. “Me peame tegema atraktiivset televisiooni, muidu läheb vaataja teisele kanalile! Reiting, mehed!” Ja toimetus otsib konflikti ning premeerib ka konfliktsemaid saatekülalisi, andes neile rohkem sõna, soosides nende valitud teemasid jne. Seda teavad ka külalised ning on otsinud “eristumiseks” välja punkte ja teese oma programmi äärealadelt. Ühisosa ei loe, vaid ainult erisused — need viimased aga ju kaovad esimese asjana mistahes koalitsioonikõnelustes laualt.

Eriti kaugele mõistlikest proportsioonidest välja läheb seetõttu arutelu teemadel, milles valitseb lai ühiskondlik üksteisemõistmine, nagu seda kinnitas teine “Valimisstuudio”, kus teemaks julgeoleku-, välis- ja kaitsepoliitika. Näpiti detailide kallal, mis just nähtavaks eristumiseks, mitte tegeliku tegevuskavana programmi pandud (näiteks nn üleminek kutselisele sõjaväele). Saateformaat ja saatejuhtide suunav käsi hoiavad konflikti mikroskoopilise tähtsusega küsimuses saate fookuses, vastutamata tagajärgede eest. Aga tagajärg on see, et publikule jääb täiesti väär mulje meie julgeoleku tähtsamatest teemadest, tegelikult pea kõigis üksmeelseid poliitikuid/erakondi aga näidatakse riiakate ärapanijatena, kes ei suuda kokku leppida. Ja ega poliitikud pole ka kadedad. Formaati tundes püüavad nad üksteist üle trumbata “kõvade sõnadega”, kodus valmis mõeldud vaimukuste jmt prahiga, mis jäävad meelde, kuid millel pole sisu.

Kokkuvõtteks: tahetakse parimat, kuid tulenevalt läbimõtlematusest formaadi-, teema- ja saatejuhtide valikul, mis suunavad kõik saadet soovitule vastupidiselt, jääb vaatajale poliitikategemise viisidest ning poliitika sisust sootuks vale ettekujutus ning pigem kinnistub veendumus, et riigijuhtimine on üks räpane üksteisele ärapanemine, ei muud.

See rumal olukord on tegelikult hõlpsasti lahendatav, kui esiteks kaotada ajadefitsiit. Nüüd, mil ETV-l on ka teine kanal, pole karta, et poliitikasaadete tõttu midagi muud näitamata jääks. Kui aega poliitiliseks vaidluseks on palju, ei peaks kõiki soovijaid kuhjama ühte stuudiosse samal ajal, neile võiks jagada väiksemate gruppidena kogunemiseks ning kitsama teemavaliku põhjal arutamiseks terve kuu eetriaja. Kui võtta iga päev kuu aja jooksul poliitikasaadeteks 5 tundi ja jagada kandideerijad nelja kaupa gruppidesse, saaksid oma tunnise saate kampaania jooksul kõik peaaegu 800 kandidaati. Arvestuslikult tuleks kandidaadi kohta sel kombel rohkem eetriaega kui praegu saavad erakondade üksikud tipud (kel muidugi eetriaja puudust pole) “Valimisstuudiotes” (parimad 11-12 minutit 1,5-tunnises saates).

Teine küsimus on, et mida need nelikud seal tegema peaksid? Koostööd, loomulikult. Nagu iga inimese kogu elu on ülesannete lahendamine, nii on ka poliitika ülesannete lahendamine, mis õnnestub paremini ühistegevuses kui verises konkurentsis individuaalvõistlust pidades. Tähendab, kui iga saate sisuks on lahendada ära (jõuda lahenduses üksmeelele) mõni poliitilise tasandi probleem, siis selle käigus tuleb hästi ilmsiks kandidaadi sobivus meeskonnatööks (mida töö riigikogus on), teemavaldamine jne. Et igas Eesti majapidamises (üksikute eranditega) on televiisor, tekiks olukord kus põhimõtteliselt on igal valijal võimalik iga saadikukandidaadi tegutsemist eetris oma silmaga näha. See muudaks küllap paremaks ka valimisotsuste põhjendatuse.

Jääb üksainus küsimus — miks nad seal rahvusringhäälingus seda ei tee, kui see nii lihtne on? Kas tõesti ainult seetõttu, et ajakirjandus on ju see kõigekõrgem neljas võim, kes ei talu teistega samal tasemel seismist ning kellele peab alati õigus ja viimane sõna jääma?

Autor kandideerib riigikogu valimistel roheliste nimekirjas.