Kaarel Tarand: Tagasilöök Põhja Konnale
Lootkem kõik, et Jaapani tuumajaamade olukord saadakse võimalikult kiiresti täieliku kontrolli alla. Kuni seda pole juhtunud ega Jaapani ametivõimud toimunust täit informatsiooni avaldanud, on murelike inimeste naeru- ja alavääristamine asjatundmatuteks hüsteerikuteks ning paniköörideks igal juhul lubamatu. Ja eriti nende poolt, kes end ise koguni ekspertideks peavad. Faktiks jääb, et tuumajaamas toimunud plahvatus on nõudnud hulga inimelusid ja sellist tagajärge ei saa kuidagi täielikuks ohutuseks pidada.
Samas on õige ka see, et üksüheseid võrdlusjooni Tšernobõli ja Fukushima vahele tõmmata põhjust pole. Veel väheb aga oletada, et kui Eesti hakkaks tuumajaama rajama, siis ta ilmtingimata valiks need tehnoloogilised lahendused, mis kuskil maailmanurgas on ilmutanud väiksemat kui 100% vastupanuvõimet maavärinatele. Aga ega tõsisemate argumenteerijate seisukoht Eestis tuumaprojekti vastu polegi ju kunagi toetunud arvamusele, et Eestis võiks tuumajaama töös midagi viltu minna looduskatastroofide tõttu. Riskid ja lahendamata küsimused on mujal, alustades inimlikest eksimustest, jäätmetest ja võimalikust ehituskvaliteedist ning lõpetades hinnaga.
Õigemini kõik algabki hinnast. Kas Jaapanis toimuv võiks oletuslikult tuumatehnoloogia hinda tõsta või langetada? Kui tahes põhjendamatud ka ei oleks elanikkonna hirmud, need põhjustavad ikka ja alati hinnatõusu. Saksamaa on juba teatanud, et kavatseb kõigi oma tuumajaamade ohutuse üle vaadata. Üsna loogiline on oodata, et kui Jaapanis tolm on langenud, võtab Rahvusvaheline Aatomiagentuur analüüsi lauale ja ehk seab ka uutele jaamadele senisest veel rangemaid ohutusnõudeid. Võib-olla mitte, kuid demokraatlike riikide valitsused annavad inimeste elu ja surma küsimustes (ja kordan üle – Jaapani katastroofis on tuumajaama avarii otseselt põhjustanud inimohvreid) oma kodanike hirmudele mingil määral järele. Ka siis, kui see on kallis.
Rahvusvaheline tuumalobi peab tegema suuri lisakulutusi Jaapani sündmuste vallandatud hirmulaine summutamiseks. Küllap ragistatakse juba üle ilma PR-kontorites ajusid, kuidas katastroofist uus tuumaenergia ja tuumaohutuse edulugu vormistada ja meile maha müüa. Kui müüakse, siis on see kõik tulevaste võimalike jaamade hinna sees. Ja hind pole väike, sest veenmine on ju mitmeastmeline, see ei puuduta ainult ja otse elanikke. Maksta tuleb ka erakondadele, et nad oma tuumausule truuks jääksid ajal, mil konkurentidel on tuumahirmuga nende populaarsust varasemast mugavam õõnestada. Muidugi ei saa praegu lisakulude lõplikku suurust öelda, kuid seda küll, et kulusid lisandub.
Meie vähevärisevasse kodunurka tagasi tulles võib suurema kiiritushirmu kõrvale jätta. Idee ehitada tuumajaam ei ole lihtsalt meie energiaprobleemidele mingi lahendus just sel ajajärgul, mil meil lahendusi kõige hädalisemalt vaja on. Reformierakonnal ei ole kombeks oma tegemata töödest rääkida, seepärast meenutan, et elektrituru täielik avamine aastal 2013 otsustati ELi liitumisläbirääkimiste käigus hiljemalt ajal, mil peaminister oli Siim Kallas. Sellest ajast on Reformierakond pidevalt valitsuses olnud, kuid elektrijaamade ehitamise asemel on aastad kulunud tuumapropaganda (see on MTÜ Eesti Tuumajaam kodulehel kenasti välja pandud) veeretamisele, mis aga ühtki lampi toas põlema ei pane.
Riigile kuuluvat elektritootjat Eesti Energiat on koheldud kord kui lüpsilehma, mille abil eelarveauke lappida, kord kui riskiäri, mil lubatud maailma ebastabiilisetes piirkondades finantsseiklusi ette võtta. Raha muudkui kulub, aga kodumaiseid elektrijaamu ei kerki.
Tuumasõprade väitel saaks kiiresti rajatavatest elektrijaamadest ainult ajutiselt elektrit (näiteks tuulikutest). See on siiski parem kui aeglaselt rajatavast tuumajaamast (Eesti oma tuumajaama poleks mingi trikiga võimalik saada valmis kiiremini kui 15 aastaga) üldse mitte voolu saada alates aastast 2016, kui Narva jaamade vanad energiaplokid sulgeda tuleb.
Paar täitumatut unistust on Eesti tuumasõpradel veel. Esiteks, et Eestil õnnestub endale EL-ist välja kaubelda soomlastele kehtiv nn mankala süsteem, mille sisuks see, et kohalikud energiamahuka tööstuse ettevõtted on tuumajaama osanikud õigusega oma jaamast omahinnaga ehk turuväliselt elektrit osta. Ka Soome osas on erand juba Brüsselis vaidlustatud ja selleks ajaks, kui Eesti küsima läheb, on erand kadunud (aus konkurents ei salli seda, et näiteks tuumajaama aktsiaga pagariäri saab leiba küpsetada poole odavama elektriga kui tema aktsiata konkurent).
Lisaks pole meil kuskil silmapiiril energiamahukat paberi- või metallitööstust, mis tuumajaama jagu elektrit suudaks tarbida. Eratarbijad aga ei pea kuskil ilmas tuumajaamu üleval, liiga kõikuv on kodumajapidamise tarbimishimu nii ööpäevaselt kui aastaringselt.
Ja teiseks, eelmisel nädalal avalikustas Euroopa Komisjon energiapoliitika „teekaardi“ aastani 2050 (vt ka SIIT), mille järgi tuumaenergiale suurt panust Euroopas teha ei kavatseta. Täpsem plaan selgub järgmisel aastal Taani eesistumise ajal, kuid tuumavaba ja tuulikuküllane Taani ei anna iial käiku ühteki kava, mis tuumaenergia keskseks seaks. Kas MTÜ Eesti Tuumajaam räägib taanlased nurka? Vaevalt küll.
Tegelikult mõtles Eesti tuumajaama algidee välja juba lauluisa Kreutzwald, kui pajatas meile Põhja konnast, kelle keha oli kaetud kivist ja rauast tugevamate soomustega ning kelle silmad hiilgasid heledamini kui küünlad ning suust tuli tuld ja tossu välja. Parem oleks, kui eestlaste rahvuslik tuumajaam Põhja Konn ainult laulu sisse jääkski ja vabariigi valitsus keskenduks reaalselt kodudesse elektrit tootvate päriselektrijaamade ehitamisele. Ja kohe, sest iga viivitus läheb kalliks.
Autor on ajalehe Sirp peatoimetaja.
