Kaarel Tarand: Raamatupidajate ülestõus

 (21)
Kaarel Tarand: Raamatupidajate ülestõus
Foto: Taavi Arus

„Kõik arveametnikud on hingelt kunstnikud,“ sedastas juba Andrei Platonov „Gradovi linnas“, kui üks neist, mälu järgi Dessuštši nimeks, pärast piisavat viinavõttu sm Bormotovi juubeliolengul kiiresti ja närviliselt balalaikakeeli kiskuma hakkas. Kuid miks ei võiks vahel ka kunstnik olla, kui raamatupidamine on korras.

Poleks midagi katki, kui rahandusministeeriumi kantsler Veiko Tali vabadel hetkedel balalaikat mängiks – parem ikka, kui avalikule teenistusele sobimatu parteipoliitikasse sekkumine.

Ausa riigi üks põhitunnus on see, et iga asutuse ja isiku tegevus on õiglane ja peale selle veel näib ka õiglane ja põhjendatud. See tähendab, et avalik teenistus ei sekku poliitilisse võitlusse ei tegelikult ega ka näivalt. Praegu on kindlasti eksitud selle näivuse põhimõtte vastu, aga võib-olla enamatki.

Neljapäevased (10.02) ajalehed avaldasid lühemalt (EPL) ja pikemalt (Postimees) rahandusministeeriumi arvutused selle kohta, kui palju lähevad väidetavalt maksma erakondade valimislubadused. Ministeeriumi juhtkond sunniti kaamerate ees kinnitama, et nad on erakondade lubaduste mkasumust „alati arvutanud“, kuid vähemasti nelja aasta tagusest meediast selle kohta avalikke märke leida on raske. Reaktiivselt on üht-teist öeldud, kuid oma initsiatiivil tänavuse jõulisusega pole välja tuldud.

Tsiteerin Postimeest nelja aasta tagant (19.02.2007): „Rahandusministeeriumi riigi rahanduse talituse juhataja Katrin Lasn ei näe põhjust muretsemiseks, sest ministeeriumi prognoosi kohaselt majandusareng küll pisut aeglustub, kuid tõenäoliselt ei lange nominaalne majanduskasv (majanduskasv arvestatuna koos inflatsiooniga -toim) kuni aastani 2010 alla 11 protsendi, mis tähendab ka riigieelarve kasvutrendi.“ Tegelikult läks, nagu läks.

Selle väite taustal tundub Kristen Michali värske kommentaar, et „rahandusministeerium on alati riigi kulutuste planeerimisel ja koalitsioonilepete puhul samasugused arvutused teinud ning suures plaanis nad ilmselt mööda ei pane,“ ohtlikult kõrge fantaasialennuna või lihtsalt mäluta asjatundmatusena.

Rahandusministeeriumi arvutused riigieelarve üldmahu osas olid suures ulatuses (kuni 10%) vildakad juba suurele buumile eelnenud aastatel 2003-2005, mis siis veel edasisest rääkida.

Kurvast ajalooregistrist hoolimata tuli rahandusministeerium aga nüüd julgelt välja oma „arvutustega“, sekkudes nii kõige otsesemal viisil käimasolevasse valimiskampaaniasse. Erakonnajuhtide kiirkommentaaridest selgub, et kõigi erakondade lubaduste hinda on kas asjatundmatusest või sihilikult valesti hinnatud. Välja arvatud Reformierakonna oma.

Päris juhuslikult on just reformierakondlane Jürgen Ligi ka ministeeriumi eesotsas. Ta on kinnitanud, et tema ei tea sellest arvutamisest suurt midagi. Aga kui minister ei tea, mida tema asutus teeb, on tegu lihtsalt halva ministriga, kui ta aga juhtumisi peaks valetama, siis veel halvemaga. Et juhuslikkus oleks täielik, sobib välja arvutatud üldpilt imehästi Reformierakonna valimiskampaania põhisõnumitega.

Kõigepealt peab siiski küsima, millise põhikirjalise ülesande täitmiseks rahandusministeerium arvutusülesande üldse on ette võtnud. Lugesin hoolega ministeeriumi põhimäärust, kuid õigust või kohustust analüüsida poliitiliste erakondade tegevust ning selle (võimalikku) koormust avalikele eelarvetele, see tähendab, hinnangu andmist ühiskonna ühele või teisele maailmavaatelisele suundumusele ma sellest dokumendist ei leidnud. Seda ei saagi seal olla, sest ministeerium on täidesaatev asutus, mis täidab poliitilise võimutasandi antud korraldusi, mitte ei kirjuta kõrgemale võimule (ei ametis olevale ega sinna tulevale) ette, mida tohib ja saab teha.

Asja nii olles küsigem järgmiseks, miks ministeeriumil tundlikus poliitilises olukorras kargas pähe sellise lihtsalt vaidlustatava ja haavatava analüüsiga üldse välja tulla. Normaalselt konservatiivsete instinktidega avalik teenistus reeglina nii ei käitu. Välja arvatud kaks juhtu: kas on tegu „Yes, minister“ tüüpi stsenaariumiga, kus ametkond üritab tülikast ja ära tüüdanud ministrist valimiste eel teda kompromiteerides lihtsalt lahti saada, näidates ministrit sõltumatu avaliku teenistuse partei vankri ette moraalitu rakendajana, mis sest, et minister asjas tegelikult ilmsüüta on. Või siis vastupidi – minister ongi andnud moraalitu korralduse ja nüüd avalikkuse ees seda eitab ning ametnikkond ei riski veel valimistulemuste selgumiseni ennast ka avalikult kaitsta, vaid kannatab need alles jäänud nädalad ära.

Kõne alla võiks tulla veel tõeliselt patriootiline motiiv – avaliku teenistuse põhiseadusele vankumatult truud ametnikud näevad, kuidas poliitikud ja „lehmakauplemine“ riigi vääramatult kraavi veavad ja teevad õigeaegse „paljastuse“. Et aga piiri taga ega riigi sees ühtki sõda ei paista ning ka muidu pole riik kriitilises seisus, siis langeb see võimalus ära. Nagu ka ametnikke tabada võinud kollektiivne hullumeelsuse puhang.

Põhiline probleem on see, et riigis ei eksisteeri rahanduspoliitilist konsensust. On neid ja teisi poliitilisi arvamusi, kuidas ja milliseid tulevikukavasid finantseerida. Ses olukorras pole ühelgi ametkonnal mingit õigust poole valikuks. Hea valimistava valvuritel on siin uurimist-hindamist küllaga.

Mõelgem rahandusministeeriumi ja minister Ligi sõnumile siiski veelkord laiemas kontekstis. Kui erakondade poliitilised lubadused kvalifitseeritakse või diskvalifitseeritakse rahandusministeeriumis nende hinna alusel, siis järgmine samm oleks, et parteid peaksid oma programmide kõik peatükid vastavates ministeeriumides laskma üle vaadata ja siis vastavalt ametnike näpunäidetele ümber ehk „õigeks“ kirjutama. Siit pole ju pikk maa nendinguni, et kui juba ametnikud teavad kõige paremini, millised tegevuskavad valdkonniti on „realistlikud“ ja millised mitte, siis miks üldse kallist poliitilist süsteemi ülal pidada ja neid tobedaid vahupuhumise valimisi korraldada. Ametnikud saaksid ametnike riigis ise hakkama.

Tegelikult ma ei kahtlusta ametnikke mitte üks raas. Nad on ikkagi etturid Reformierakonna suuremas poliitilises avantüüris. Samas, koerad lähevad pika ajaga peremehe nägu ja ametnikud oma ülemuse nägu. Kui riigielu keskne idee on juba mitu aastat olnud laitmatu raamatupidamine, riiki on juhtinud raamatupidajate ideetu unelmpaar Ansip ja Ligi, eks siis hakkagi riik kui konstruktsioon pikkamööda aina enam kahe lahtriga tabeli moodi välja nägema ka alamraamatupidajate silmis.

Autor kandideerib riigikogu valimistel roheliste nimekirjas vabakandidaadina.