Ta valiti Maailma Naba presidendiks, aga tema räägib hoopis, et me ei olegi Maailma Naba kodanikud, vaid mingid ääreala elukad, kes peavad ise hakkama saama ja sedagi tasapinnal, mitte võimuvertikaali abil. Ütleb, et meie väärtust natsioonina ei määragi asetus välismaistes edetabelites ega positiivsete nimetamiste hulk „välispressis“. Ja et see, mida teeme, on väärtuslik sõltumata võõrkeelsest kiitusest.

Oi, kuidas naba sellest sügelema hakkab. Aga avalikult, eriti enne valimisi, ei saa presidendile ütleda ka, et „loll jutt suhu tagasi“, seepärast peab kõne poliitikust kommenteerija pigem märkima, et on presidendi probleemiasetusega enam-vähem nõus ja et „meie erakond on seda kõike juba aastaid rääkinud…“

Osaliselt on sellises moonutatud tagasisides süüdi kujutlus presidendi aastapäevakõnest kui mingist lõpetatud, valmis kunstiteosest. Pealegi sellisest, mille selgrooks lõplikud tõed. Aga igal aastal on see ju olnud ja küllap on ka edaspidi hoopis katse algatada uut või õhutada lõkkele liiga nõrgalt hõõguvat ühiskondlikku arutelu mingil olulisel teemal.

Tänavuses kõnes on tuhatkond sõna, mille hulgast peaks küll iga kuulaja suutma leida endale sobivad mõtteaineks ja avalikuks edasiarenduseks. Ja kui ei leia, võib vastavalt presidendi soovitusele alati naabrilt küsida.

Teine ja võrdväärselt produktiivne tee on otsida kõnest sõnu, mida seal ei ole, ja püüda mõistatada põhjusi, miks neid seal pole.
Kasutades mõlemat teed jäid mul sõelale kõnes leidunud märksõnad „õiglus“, „ausus“ ja „korruptsioon“ ning puudunud märksõnad „ennustamine“, „planeerimine“ ja samasse komplekti kuuluv äraleierdatud „visioon“.

Armastus korruptsiooni vastu kestab hauani

Sotsioloog Juhan Kivirähk märkis kohe kõnejärgsel hommikul, et kõne pehme toon jättis talle miskipärast tunde, justkui hoidunuks president tülist poliitilise eliidiga seoses võimaliku tagasivalimisega sügisel. Viis, kuidas Ilves oma taaskandideerimise võimalusest räägib, ei jäta küll erilist ruumi oletusele tema fanaatilisest kirest ametit edasi pidada. Ja kui nii (et võib, aga ei pruugi), siis pole ju ka põhjust kirju auditooriumi ees pugeda. Pealegi, sügiseks oleks see niikuinii ununenud ning mõttetu ka seetõttu, et leping kommunistiga kehtib ju ainult hetkeni, kui ausal oma lepingupool täidetud.

Jah, ka minu maitse oleks olnud päevapoliitiliselt teravam kõne, kuid tasub meenutamist, et kui president detsembris üritas korruptsiooniteemat valimisdebati keskmesse nihutada (Keskerakonna hingemüügitehing Moskvaga), siis ei leidunud üheski valimisteemasid dikteerivas erakonnas ega väljaandes/meediakanalis teema jätkajat. Kas president oleks pidanud uuesti ja sama tulutult proovima aastapäevakõnes?

Isegi oletuse juures, et valdavalt jäävad erakondade raha-asjad seaduslikkuse piiridesse, ei järeldu sellest, nagu poleks Eestis korruptiivse käitumise probleemi. Ega korruptsioon, ebaaus ja ebaõiglane käitumine/otsustamine ei piirdu ainult kriminaalkuritegude või erakondade endi finantseerimisega (riigieelarvelise toetuse miljonid moodustavad ju siiski ainult tühise promilli riigieelarvest). Sellest, mis mahub poliitilise korruptsiooni avarama mõiste sfääri, ei ole erakonnad aga himukad rääkima.

Ajaloolise põhjusena meenutan, kuidas 2003. aastal võimule tõusnud Res Publica lubas meile koruptsioonivaba Eestit, ausat riiki ja mida kõike veel. Tehti ka riiklik korruptsioonivastane strateegia, mis sai saatuslikuks ühele ministrile (Ken-Marti Vaher), kuid mis oli läbinähtavalt puudulik just poliitilise ehk suure korruptsiooni küsimustes (täpsemalt, strateegia vaikis tähtsaima korruptsioonivormi üldse unustusse).

Igatahes suutis Res Publica korruptsioonivastase võitluse idee edukalt avalikkuse silmis diskrediteerida ja muuseas ka seetõttu, et elas õnnelikku koalitsioonielu selliste korruptiivse käitumise emalaevaga nagu Rahvaliit ja tema komandör Villu Reiljan.

Siiski on Eestis korruptsioon järjekindlalt vähenenud õiguskaitseorganite tõhusama töö ning ühiskondlike väärtushinnangute muutumise tõttu. Suure osa ametkondlikust korruptsioonist saab ära hoida ainuüksi näidisprotsessidega — nähes, et vahelejäämise tõenäosus kasvab, hakkavad ametnikud „pakkumistest“ aina jäigemalt hoiduma. See mõju loodetavasti pääseb levima ka Tallinna linnavõimu tegevussfääris enne, kui viimnegi ametnik sealt vangikongi on heidetud.

Et aga korruptsioonilegi on omane kohanemisvõime, nihkub ta sinna, kus elu jätkamine võimalik. Juba aastaid on üsnagi produktiivne kuriteopaik olnud nn jokk-skeemide laitmatult seadustega piiritletud tegevusväli. Töö lõpetanud riigikogu läheb ajalukku kui kodanikkonnale miljardeid kroone maksma läinud (ja edaspidigi mineva) nn Tamme Auto seaduse vastuvõtja. Selle seaduse menetlemisel ja otsustamisel jooksis väga selge veelahe korruptsiooni ja ausate püüdluste vahel. Seadust toetasid Reformierakond ja Keskerakond, keda see common crime (tõenäoliselt ühena paljudest) seob ühte leeri pikaks ajaks.

Tamme Auto on nagu indikaatorlamp, mis näitab, miks näiteks Tallinna volikogu reformierakondlikud opositsionäärid ei vaidlusta halduskohtutes linnavõimu selgelt kallutatud või „sõbra taskusse“ otsuseid. Ühine kuritegu seob tugevamini kui ühine heategu. Keskerakond saab Tallinnas ainuvalitsuses mugavalt ja kohtuohuta ebademokraatlikult jagada „privileege“ ja mis kõige olulisem, jagada eelarveraha täiesti sihipäratult kodanikkonna vaate järgi, see-eest aga sihipäraselt korruptiivselt ehk omakasupüüdlikult parteilise silmaga vaadates. Jajah, eelarveotsused on seaduslikud, kuid ega nad seetõttu veel avalikku huvi ja üldist hüve silmas ei pea.

Korruptiivse käitumise üks kaudseid algallikaid on Euroopa Liidu abiraha, mida lahked sõbrad meile viimastel aastatel miljardite kaupa on jaganud. Eesti (kui seesama tubli pioneer ja klassi priimus, kes tahab kiidusõltlasena enda kohta iga päev Financial Times’ist midagi ülistuslikku lugeda) loomulikult on võtnud avalikult nõuks „kulutada abiraha ära 100-protsendiliselt“.

Iseenesest on see kõik seaduslik ja ehk isegi mõistlik. Kuid vajadus hallata efektiivselt kõiki neid lisamiljardeid kroonilise ideedepuuduse ja –julguse tingimustes kirjutab meile ette pigem suurte kui väikeste projektide eelistamise, lihtsakoelise tegevuse keeruka ja raskestimõõdetava asemel, kooskõlalisuse ettevõtluse hetkestruktuuriga, mitte Eesti tulevikuga. Neil lihtsatel motiividel sünnivad kulutamisotsused, mida, kui küüniline see ka poleks, tagantjärele saab veel kõigele lisaks „inimelude päästmise“ või „rahva tahtega“ põhjendada.

Tööpuuduses vaevelnud ehitusettevõtluse parim lootus on avaliku sektori tellimused. Surve ehituses suurte riigihangete korraldamiseks on tugev. Ehituses kuluvad miljardid kiiresti ja EL kiidab takka, kuni raamatupidamine korras. Mida aga ehitajal on mugavam ja kasumlikum ehitada, kas näiteks liivast, kruusast ja tsemendist liiklussõlme või samas suurusjärgus hinnaga Eesti Rahva Muuseumi?

Maantee laiendus on mõnestki mehest miljonäri teinud, Kumu ehitamine aga küll mitte. Vastupidi, kunstimuuseumi projekt ei tapnud küll suuri, kuid sai saatuslikuks nii mõnelegi allhankijale, kella seljast peatöövõtjad otse nahakaupleja Pontuse julmusega nahka venitasid oma eelarvepuudujääkide katteks. Valiku ees, kas lai tee ei-kuhugi või pisut kitsam tee kultuurini valib ehitaja alati esimese. Ja samamoodi valib ka valitsus (kuigi ei tohiks, sest ükski demograafiline näitaja ei võimalda ennustada liikluskoormuse kasvu Eesti teedel Saksamaa tasemeni). Kas valitsuse arusaam seega on ka Eesti tuleviku seisukohalt tark valik või hoopis lühinägelik ja korruptiivne? Sama tüüpi näidetega võiks pikalt jätkata. Otsustaja teeb, mida teeb, küll täiesti seaduslikult, kuid ettevõtja kiirkasu ühiskonna pikaajalistele huvidele eelistades.

Euroopa abiraha kasutamise teeb eriti saatanlikuks kaasfinantseerimise nõue. See tähendab, et kohtadesse, kuhu mingi ammuse otsuse tõttu on võimalik kasutada abiraha, suuname ka kogu oma vaba raha küsimata, kas sellele ehk mujal väärtuslikumat rakendust leida oleks. Ja siis imestame, et miks meil küll nii mõnelegi vajalikule kulutusele katet pole! Lisagem, et küsimus pole ainult „jooksvas“ ehituskulus, vaid ka meile liiga suure ehk ülevõimsusega taristu hilisemas ülalpidamises tulevaste eelarvete kuluridade toel. Mida laiemad on me maanteed, seda kulukam iga-aastane hooldus ja remont jne.

Kokkuvõtteks, vormiliselt seaduslikul miljardite kulutamisel ei pruugi olla mingit pistmist aususe ja õiglusega, mida president pidas kõnes vältimatuks normiks Eesti elukvaliteedi arendamisel. Vastupidi, avalike kulude planeerimine on ulatuslikult korruptiivne ja siin on ka vastus küsimusele, et kust uuteks kulutusteks raha võtta. Kui raha korruptiivsete ja kulukate otsuste alt vabastada, on teda küllalt mitmekesiste uute algatuste ja muutuste katteks.

Märkusena lisan teema lõpetuseks, et president tõlgendas liiga optimistlikult korruptsiooni kahanemist Eestis, kui väitis, et hakkame ses osas põhjamaiseks muutuma. Põhiline korruptsioonitaju indeks, mida annab välja Transparency International (CPI), on Põhjamaades (10-palli süsteemis) stabiilselt 9,5 ringis. Eesti näitaja on vahemikus 2005-2010 tõusnud peaaegu olematul määral (6,4lt 6,5 punktini). Pikk maa on minna.

Et valitsev erakond korruptsiooni vähendamise vastu huvi ei tunne, paistab TI indeksist hästi välja. Seega, kui soovida korruptiivset käitumist ühiskonnas tõrjuda ja sellega raha säästa, tuleb nad võimult välja vahetada. Reformierakonnaga jätkates (ja Keskerakond on tõendatult sarnane või hullemgi) võib kindel olla… et korruptsioon ei vähene!

Et kavandada teed, peame teadma sihtpunkti

President ei pakkunud seekord välja „visiooni“, milliseks peaks järgmise põlvkonna ehitatav Eesti inimpõlvega muutuma. Ta ei avaldanud oma ennustust konkureerima astroloogide, pendlimeeste, maailmalõpu kuulutajate, visioonikodade ja erakondade pakutavaga. President näib juba liiga kaua teadvat, et põhjamaisusele pole alternatiivi, aga naabrite korra, jõukuse ja väärtushinnanguteni kasvamine pole ühe ega kolme valimistsükliga saavutatav. Ta ei rääkinud konvergentsist ega maksunduse ühtlustamisest regioonis(kui mitte üle ELi), sest see on ju nii igav jutt, et paneb kuulaja tukkuma seagripi vaktsiinitagi.

Aga ta rääkis kodanikuühiskonnast, nähes seda siiski pigem kitsamalt moraalse jõuna ja vältides sellele kui majanduslikule jõule osutamist. Praegune vabaühenduste süsteem elatub peaasjalikult eelarvelisest toetusest ning on seega poliitiliste otsuste mõjuvälja objekt, mitte poliitiline subjekt. Rõhutatult sisendavad erakonnad MTÜdele, et need peavadki olema „apoliitilised“, mitte sekkuma sellesse kõrgemasse mängu, mida harrastatakse erakondades (vastasel korral eelarvelist toetust ei irdu).

Hoolega on kindlustatud vanaaegse ühiskonnakorralduse mudelit, milles kogukondadel, erinevalt Põhjamaadest, sh musternäitena Taanist, ei ole oma majanduslikku tegutsemisbaasi. Majandus, see on Eestis ju ainult tulundus, kasumitaotluseta tegevus ei ole majandus ega tulundus, vaid ülalpeetavus ja kulundus. See on primitiivkapitalismi aegunud arusaam.

Et jutt poleks ainult abstraktne, siis tuletan meelde, millise ennastsalgavusega on riiklik elektrienergia monopol ja seda juhtivad erakonnad (või oli see vastupidi — et kompanii juhitud erakonnad?) hoolitsenud selle eest, et lokaalsed kogukonnad ei saaks endale õigusi-osalusi mittetulunduslikus energiatootmises (levinud mudel olgu Taanis, Austrias vm). Õigus elektrit toota kingitakse näilise konkurentsi tingimustes suurinvestortele, kohalikud elanikud häälestatakse aga aegsasti nende vastu ning tulemuseks on monopoli jätkumine ehk kõrgem energia hind.

Sedasorti tsirkus on kestnud üle 10 aasta, sellest ajast, mil Narva elektrijaamade müük „patriootilistel kaalutlustel“ nurjati. Aga kui president räägib, et tervel maal peaks saama hästi elada, siis üks elatusallikaid maal võiks näiteks olla just energiatootmine oma tarbeks ja parematel päevadel ka müügiks. Lühidalt, võimaluste piires isemajandavad kogukonnad, mitte riigi/erakondade eelarvelisest armust ülapeetud süsteem.

Mõnes mõttes meenutab praegu võimu juures domineeriv (see tähendab taas kord Reformierakonda valitsuses ja tema mõttekaaslast Keskerakonda mitmel pool omavalitsustes) mentaliteet nõukogude okupatsiooni aega. Võim käsitleb maksumaksja raha kui oma raha, mida antakse vabaühendustele vastutasuks lojaalsuse eest. Tähendab, kuni aborigeenid tegelevad ohutu mittetulundusega, koovad käpikuid, vihuvad rahvatantsu, korjavad prügi ning ei sega valitsemist, on kõik hästi. Vabaühenduste ja kogukondade majanduslik iseseisvus sellist tehingut enam ei võimalda. Seega, iga rahvatantsija peab teadma oma kohta ühiskonnas. Talle teatatakse, kui teda iluasjana vaja läheb. Aga majanduslikus mõttes subjektsus — no andke andeks, turud on juba jagatud ja „uutel“ ei maksaks oma nina toppida „teiste taskutesse“.

Samal põhjusel ehk kartuses feodaalsuhete lõpliku katkemise ees ei taha vanameelsed ju midagi kuulda haldusreformist. Reformierakonnale ja selle vanematele juhtidele, sh Siim Kallasele pidanuks 24. veebruaril välja andma teenetemärgi „12 aastat haldusreformi ehk moodsa elukorralduse tekke kangelaslikku takistamist“. Aga sellist presidendil pole ja kodanikuühendustele eelarvest sellise asutamiseks raha ei anta.

On erakondi, mis sihtpunktist nimega Põhjamaad kuuldagi ei taha. Sest kui kogu ühiskond on põhjamaine, siis pole siin ju enam võimalik pidada mõisakupja ametit, kes Põhjamaade ettevõtete kasuks kohalikult „turult“ turvaliselt makse koguks ja ennast kohalikuks eliidiks saaks pidada. Ja kui ei saa teistest parem olla („konkurentsipõhine“), hakkab mõnel ju lausa füüsiliselt halb.

Vääramatult muutub ühiskonna tasakaaluasend niikuinii. Muutumatuse teine nimi on teatavasti stagnatsioon ja pealegi ei saa väliskeskkond iial aru, et kui Eesti on otsustanud enam mitte muutuda, peab kogu muu ilmgi tarduma. President andis oma kõnes rääkimise ja rääkimata jätmisega vihjeid,mis suunast paremat tasakaaluasendit otsida. Otsigem siis, arvates ja arutades!