Kaarel Tarand: Kellega käia, keda häbeneda, keda toetada, keda eirata?
Aatepoliitik läänes, nagu ajalooürikud kinnitavad, valis aastakümneteks ka pea olematud pisiriigid Läänemere idakaldal ning mittetunnustamispoliitika, selmet vägeva ja kommunistliku N Liiduga paremaid kaubandussuhteid arendada.
Tiibeti usujuhi võimalik Eesti-visiit augustis pärast meie riigikogu valimisi paljastas omamoodi ootamatultki peaministri ja tema erakonna nõrga ettevalmistuse väärtuspõhise välispoliitika harrastamiseks. Sellesama, mille eest välisminister Urmas Paet neil päevil oli just kirglikult valimisstuudio telesaates väitnud end seisvat. Üks läbikukkumine pressikonverentsil ja üks vale valimiskampaanias võib olla juhus (samas on väheusutav, et küsimus suhtumisest Tiibetisse oleks 6 aastat ametis olnud peaministril treeningul läbi mängimata), vastused väärtuspõhise välispoliitika võimalikkuse kohta leiduvad mitte niivõrd valitsuse või ministeeriumi, vaid 101 parlamendiliikme summaarsetes eelistustes.
Statistika kõneleb siin selget keelt. Lisaks välis- ja valdkonnakomisjonidele teevad rahvaesindajad välispoliitikat riikidevaheliste parlamendirühmade kaudu, mis peavad ametlikke suhteid teiste riikide parlamentidega, olgu need siis vabade riikide normaalpartnerid või mittevabade riikide nukuansamblid (nagu näiteks Hiina, Venemaa jpt puhul). Hulk saadikuid kuulub veel delegatsioonidesse rahvusvaheliste organisatsioonide juures. Esindamata või omariikluseta või rõhutud rahvastega suhtlemiseks moodustavad julgemad saadikud toetusrühmi. Nendesse kuulumise järgi saabki hinnata, millised tuuled, kas väärtuste või pigem turismi omad, Eesti riigikogu välissuhtluses rohkem puhuvad.
Parlamendirühmi on tööd lõpetavas riigikogus tervelt 60, millest kõik peale ühe (Eesti-Aafrika rühm) on kahe riigi vahel koostöö õhutamiseks loodud. Need rühmad on väga ebaühtlaselt mehitatud. Loogiline oleks arvata, et riigikogu suhtub liitlassuhetesse Euroopa Liidu partneritega ühtviisi tõsiselt, olgu tegu suurema või väiksema riigiga liidu põhja- või lõunadimensioonis. Aga tegelikult nii ei ole. Näiteks Eesti-Taani sõprusrühma kuulub vaid vaevased kolm ja välispoliitilises mõttes pigem poolteist saadikut (Indrek Saar, Jaan Kundla ja Erki Nool) ning palju parem pole olukord ka Itaalia suunal (7 saadikut), samas kui Suurbritannia rühma on õnnistatud koguni 24 saadikuga ja Soome rühma 19 saadikuga. Saadikute lemmikud on mõistagi maailma vägevad USA (34) ja Hiina (32) rühmad. Üldse jaguneb rahvaste sõpruse arendamise koormus väga ebaühtlaselt.
Tervelt 18 riigikogu liiget ei kuulu www.riigikogu.ee andmetel ühtegi sõprusrühma ning veel 12 kuulub ainult ühte või kahte rühma. Seega ei osale kahepoolsete suhete arendamises tõsisemalt ligi kolmandik riigikogu liikmetest. Märgin siiski, et puudumine neist rühmadest ei tähenda, et inimesed ei võiks olla aktiivsed näiteks alatiste komisjonide kaudu toimuvas, nö teemapõhises välissuhtluses.
Osutatud tagasihoidlikkuse vastukaaluks kuulub 25 saadikut 14 või enamasse sõprusrühma. Edetabeli tipust ei leia me aga sugugi meie välispoliitika nn raskekahurväge. Kui jätta kõrvale tabelijuht Silver Meikar (26 rühma liige), kelle välispoliitiline aktiivsus on kindlasti tunnustamist väärt ning kes lisaks rühmadesse kuulumisele juhib neist kolme esimehena ja kuut aseesimehena, siis välispoliitilisi arvamusliidreid tabeli esiots ei sisalda. Formaalselt ehk rühmadesse kuulumise järgi peaks Eesti parlamentaarse välissuhtluse jäme ots olema Mailis Repsi (24), Helle Kalda (22), Jaan Kundla (22), Maret Maripuu (20), Tatjana Muravjova (20), Imre Sooääre (20), Ester Tuiksoo (19) ja Nelli Privalova (18) käes.
Pole vist ühtki lõiget riigikogu tegevuses, milles naised sama vägevasti domineeriks, olgugi neid ainult viiendik koosseisust (ka Olga Sõtnik (16), Mai Treial (16) ning Ivi Eenmaa (15) täiendavad kenasti seda naisansamblit. Öeldus pole midagi hinnangulist või diskrimineerivat, naiste meestest suurem suhtlemisvõimekus on teadlaste mõõdetud tõsiasi, kuid küsimuseks jääb, millist välispoliitilist agendat eriti kõik tublid keskerakondlased ja (endised) rahvaliitlased oma välistegevuses ka järgivad? (Ja miks me nende laiahaardelisest välissuhtlusest midagi kunagi kuulnud ei ole?) Nimetatutest ainult Meikar ja Eenmaa kululuvad väliskomisjoni ja saavad enam-vähemgi kursis olla sellega, kuhu maailm liigub ja mida teeb meie valitsus/välisministeerium. Jaan Kundlal kui “superinvesteeringul” nii rahvaesinduse mainesse kui ka rahvaste sõprusesse oleks patt pikemalt peatuda, kuid eks ülejäänutegi sõprustegevus näeb kangesti välisturismi, mitte välispoliitika moodi välja. Oleks see vastupidi, leiaksime ehk mõne nime ka Wikileaksi kaudu USA diplomaatide memodest. Kuid neis pole ilmselt kunagi midagi kuuldud ei Helle Kaldast, Mai Treialist ega Tatjana Muravjovast.
Nimede, nägude, huvide ja uudiste kokkuviimisel peab paratamatult järeldama, et tegeliku välissuhtluse kandjad ei tee seda parlamendirühmade kaudu, vaid muid teid kasutades. Parlamendirühmade välislähetuste ning selleks tehtud kulude kokkulugemine jäägu rohkem Õhtulehe hooleks. 11 aastat tagasi, kui toonane parlamendi väliskomisjoni esimees üritas riigikogus kehtestada korda, et iga välislähetuse kohta väliskomisjoni ka väike aruanne jõuaks, sai ta “turistide” üldise põlguse osaliseks. Ja aruanded ei hakanudki laekuma. Vaevalt praegugi välissuhtluse aruandlus rahuldava tasemeni on jõudnud, selliseks, et selle põhjal sisulist analüüsi teha.
Saadikute suhtlemispotentsiaali hindamist takistab ka asjaolu, et erinevalt vanema aja korrast ei pea saadikud avalikus eluloos enam oma võõrkeeleoskust märkima. Selge, et me oma sajapäise riigikoguga ei kataks iial kõiki maailma keeli ära ja selleks ju tõlgid ongi, et vajalik vahendatud saaks, kuid vähemasti mõne maailmakeele oskus tuleb kontaktide loomisel mistahes maailmanurgas ikka kasuks. Keeleoskust kombinatsioonis demokraatiatajuga oleks veel eriti huvitav uurida, kuid selleks napib avalikke lähtandmeid. Üsna olulisi viiteid meie saadikute tungide kohta nende rühmakuuluvus siiski annab.
Näiteks nn postsoveti ruumi lõunaosas ehk Kesk-Aasia diktatuuririikides kuuluvad sõprusrühmadesse rõhuvas enamuses keskerakondlased, mõni reformist ilu pärast peale, isamaaliitlasi ja rohelisi on nelja rühma peale mõlemat ainult üks, ilmselt oma moraalitumate kaaslaste järele valvamas, et poleks põhjust rääkida sellestsamast, millest seoses Keskerakonna esimehe Venemaa-käikudega. Eks venekeelne suhtlemisvõimalus ja inimõiguste teema mittetajumine aitavad siin tublisti kaasa rühma koosseisu kujunemisele. Aga puhtalt keskerakondlik turismirühm on ka Eesti-Küprose sõprusrühm. Arusaadav, et seal muid pole, sest väärtuspõhine vaade ei võimalda Küprose pretensioone Türgi suhtes 100% heaks kiita. Kuid seda ju Küprosel igast suhtest ainult oodatakse.
Hoopis vastupidine pilt avaneb, kui uurida, millised erakonnad ja isikud veavad kõlbelist välispoliitikat, teevad midagi sellist, mis ka põhimõtteid nõuab. Riigikogus on moodustatud toetusühendusi Põhja-Kaukaasia (sh Tšetšeenia), Valgevene, Kuuba, Birma jt režiimide demokraatliku opositsiooni toetuseks, samuti nn ühe Hiina poliitikaga vastuolus olevaid Tiibeti ja Taiwani toetusrühmi. Seal domineerivad ülekaalukalt (kui erakondade esindatust riigikogus ka arvesse võtta) IRLi ja roheliste saadikud. Reformierakond on lisaks saatnud üksikuid noori ja seiklushimulisi. Jällegi on viimases osas erandiks Silver Meikar, kes tunnustamisväärselt veab kõrvuti Mart Nuti, Andres Herkeli, Aleksei Lotmani ja Mart Laariga väärtuspõhise välispoliitika ebamugavaid vankreid. Pole siis ka ime, et Meikari oma erakond teda mittepragmaatilise tegevuse eest “premeeris” üsna kahvatu kohaga valimisnimekirjas (Tartu piirkonnas 5., üleriigilises nimekirjas alles 35. paigutus).
Seni on siin tekstis täiesti nimetamata jäänud sotsiaaldemokraadid. Omamoodi ootamatult ongi nad vähemasti parlamendirühmades esindatuse järgi väga tagasihoidlikud. Paistab, et sotsiaaldemokraatide traditsiooniline tugevus välispoliitikas oli siiski seotud vanema põlve tegijatega ning on nüüd, Toomas Hendrik Ilvese presidendiks siirdumise järel täiesti kahvatunud. Erakonnajuhina on Sven Mikser välispoliitika alalt “ümber profileeritud” teemadele, mis väidetavalt lähevad suurematele valijarühmadele korda. Aga erakonna välispoliitikas talle initsiatiivikaid liitlasi ei paista niikuinii. Siiski võib arvata, et nad ei ole väärtuspõhisele välispoliitikale täiesti kadunud, vaid ehk ainult ajutises madalseisus ning parematel päevadel jälle valmis kalduma sinnapoole, kus ligilähedasi arusaamu esidnavad IRL ja rohelised (ja Silver Meikar).
Teispool veelahet aga teevad endale sobivatesse piirkondadesse toredaid turismireise edaspidigi liberaalsed kamraadid Kesk- ja Reformierakonnast. Viimane väide sisaldab endas ka vastust väärtuspõhise välispoliitika võimalikkuse kohta Eesti ametliku joonena. Jah, see on võimalik, kui riigivõimu juures domineerivad IRL, rohelised ja SDE, kaks ülejäänut (RE ja KE) aga distantseerivad end neile niikuinii võõrastest aadetest kohe, kui kuskilt natukese raha järele lõhnama hakkab. Pragmatismiga aga ei saa välispoliitiliselt Põhjamaaks, ja isegi Soome minevikule osutamine ei muuda seda väidet valeks.
Autor kandideerib riigikogu valimistel roheliste nimekirjas vabakandidaadina.
