Eesti kriisist väljatoomiseks on vaja väga lihtsaid, null krooni maksvaid muutusi  — valitsusel tuleb hakata arvestama rahva arvamusega ja lõpetada idiootlike PR kampaaniate tootmine, tuleb arvestada spetsialistide arvamusega, arvestada keskkonnanõudmistega, aktiviseerida TOM portaal, igale riigikogulasele, vallavanemale, linnapeale oma kodulehekülg valijatega suhtlemiseks, riigi eriline hool ja tähelepanu alla 3 aasta vanuste laste heaolule, sest see on määravaim aeg tulevase riigikodaniku kujunemisel. .Ja ma olen juba kümneid kordi rõhutanud ja rõhutan veel — selleks ei ole vaja niivõrd raha, kuivõrd mentaliteedi, suhtumise, väärtushinnangute muutmist, oma isikliku elu ja kodukoha väärtuslikuks pidamist ning eetilist käitumist kaaslaste suhtes. Rohkem elutervet egoismi, seltsimehed!

„Kui valitsevas erakonnas ei ole demokraatiat, siis ei ole demokraatiat kogu riigis, “kõlas üks meeldejäänud kommentaar. Ülo Vooglaid ei loobunud tööst Riigikogus mitte pirtsutamiseks, vaid soovis meile näidata kogu olukorra tõsidust Riigikogu hääletusmehhanismiga. Otsus, millist nuppu vajutada, tuleb Res Publica fraktsioonile väljastpoolt koosolekuruumi ja 28 inimest aktsepteerib seda vaikides ja hirmust värisedes? Mille pärast te värisete, riigikogulased  — oma palga või rumaluse pärast! Kus on teie endi inimväärikus ja kodanikuaktiivsus, mida te rahvalt nõuate?

Me võime ju oletada, et otsuse formeerib Olari Taal koos oma tädipoja Tiit Vähi ja endiste koonukatega või tandem Sõõrumaa ja Annus, või Indrek Neiveldti juhitud Hansagrupp või paarisrakend Luik ja Kilk? Tegelikult teeb otsused hoopis Palts koos oma lobbistidegrupiga või kuidas? Mis on sellel kõigel demokraatiaga pistmist, lubage küsida, härrased? „ Enne valimisi toimus Eesti erinevates paikades kolm suurt seminari. See, mis pandi koalitsioonikokkuleppesse, sellel pole kahjuks mingit pistmist sellega, mida seminaridel räägiti, “ütles Vooglaid. Aasta läbi lasti erakonna liikmetel korraldada mõttetalguid, koostada põhikirju, programme, teese, näiliselt kaasati laiu rahvamasse, aga see kõik jäeti keskkontori prügikasti vedelema, sest otsused tehti liikmete eest salaja. Tuhanded erakonna liikmed kulutasid oma aega ja ressursse iseendi naeruvääristamisele? Ei tohi lasta endaga nõnda käituda ja kodanikuks olemist tulebki õppida läbi selliste valusate kogemuste. Aga ka kodanik ei tohi astuda erakonda ainult saamahimust, soovist riiklikke tellimusi või paremaid töökohti ja riigihankeid saada. Ikka kaks otsa on igal pulgal.

Kommentaatorid teevad etteheiteid Ülo Vooglaiule, et ta kogu oma tarkuse juures astus sellisesse erakonda, aga õigem oleks, kui nad iseendid süüdistaksid — erakonda mitteastumises ja Vooglaiu toetuseta jätmises. Te olete teada saanud, et on olemas üks aus ja tark mees — Ülo Vooglaid, pakkuge siis talle oma mõttekaaslust, abi, töökust. Vana nali, et kus on 2 eestlast, seal on kolm arvamust ja neli erakonda, aga koostööd mitte kübetki. Res Publicasse viimastel kuudel juurdetulnud 300 inimest on Kassiga kroonitud Juventuse hääletusrusikas, kõik sünniaastaga ülespoole 1980, sest tõsiseid, mõtlevaid, elukogenud, oma arvamust omavaid ja seda ka valjul häälel väljaütlevaid inimesi pole enam vaja — ainult segavad rahastajate rühmatööd. Res Publica on veelgi ebademokraatlikum kui Keskerakond. Keskerakonna puhul on meie pilgud, näpud ja lootused suunatud Edgarile, kellel teatavasti ei ole veel teisikuid, aga Res Publica puhul tegutseb nähtamatu käsi ja see käsi tundub olevat vägagi karvane. Mängitud, näiline demokraatia on veelgi ohtlikum, kui demokraatia puudumine.

Kodanike poliitiline aktiivsus ja kuulumine erakondadesse peaks olema Soome näite varal 5x suurem kui meil hetkel on. Tuleb igati tervitada uute erakondade teket, igasugust poliitilise aktiivsuse suurenemist ja inimesi kõikvõimalike vahenditega, eriti riiklikega, innustada poliitikas osalema. Seega oleks olnud riigimehelik tervitada sotsiaaldemokraatia teket vabariigis ja neile õnne soovides kuulutada, et mida rohkem on valijal valikuvõimalusi, mida selgema maailmavaatega erakonnad, mida aktiivsem rahvas, seda tugevam on riik. 80 000 eestimaalast, uus poliitika ootab teid erakondadesse, et te erakondade kaudu hakkaksite oma riiki valitsema nagu kord ja kohus. Ja see erakonna pidamine ei ole nii kallis ühtegi, sest tänapäeval saab elektroonilise suhtluse miljoni inimesega korraldada 20 000 krooni eest kuus.

Riigi viib õitsengule kodanike vabatahtlik, mitte omakasupüüdlik töö ühiskonna heaks. Igaüks peab tundma huvi oma elukeskkonna vastu ja tegutsema hakkama. Me naerame ameeriklasi, kes huvituvad ainult siseriigis toimuvast aga samas kõõritame ise liigselt Brüsseli ja Pariisi poole, saamata aru, et meie elu on siin ja praegu. Rein Taagepera õpetas lakkamatult — pane oma raha sinna, kus su suu on! Ja mina tahaks lisada, et meedia lõpetagu see kassikarvadega rahva suu kinnitoppimine! Meedia toogu meie ette mõtlevaid, harituid, ilusa hingega inimesi ja elu edasiviivaid uudiseid, näidaku meile neid teadlasi, kes teadmistepõhist majandusimet loovad. Meedia lausnegatiivsus ja madalatele tunnetele rõhumine ängistab kogu riiki.Poliitikud peaksid väga teravalt tajuma oma vastutust nende tunnete ja mõtete eest, mida nad kaasinimestes tekitavad või kuidas? Ja ajakirjanikud võiksid jätta tegemata uudised kõiksugu opakatest? Kui sadatuhat inimest õhtul uudiseid vaadates piinlikult ohkab, siis kes on süüdi nendes tekitatud masenduses? Kas need riigi pärast teleka ees punastavad inimesed ikka tahavad homme hommikul jälle tões ja vaimus seda riiki teenida?

Kes küll peataks meie sopaga ülevalamine ja asendaks lehtedes leviva loomaporno ilusate eesti inimeste tutvustamisega, et meie lugejad saaksid ometigi teada, mida mõtlevad näiteks Aet Annist, Marion Pajumets, Mari Jüssi, Ingrid Alt, Mall Hellam, Kristel Uibo, Merle Krigul, Tiiu Välk, Ene Kukk, Piret Hartman, Kristina Lill, Liis Keerberg, Ly Brikkel, Ülle Tismus, Marina Maran, Viive Aasma, Mare Haab, Ene Roos, Tiina Veismann, Kristina Mänd, Anneli Heinsoo, Eva Nõulik, Varje Lepp ja kümned tuhanded ajakirjanduse poolt tähelepanuta jäetud naised, kes kasvatavad lapsi, omavad doktori ja magistrikraade, on ühiskondlikult aktiivsed, näevad suurepärased välja , on eriti kõneosavad, töötavad mitmel ametikohal ja iga päev, iga tund, iga sekund loovad oma reaalsete tegudega inimväärset maailma me ümber.