Jüri Tosin: Villu tegi otsa lahti

Kätte on jõudnud maanteedel kihutamise aeg. Ilma soojenedes kasvab autode arv teedel-tänavatel. Paljud omanikud ei ole jaksanud või viitsinud talvekumme osta või on auto konditsioon selline, mis ei võimalda talvisel ajal käivitada. Teedele lisanduv seltskond jaguneb vana kooli meesteks, kes on kokku kasvanud NSVL autotööstuse lipulaevadega ja noorteks kotkasteks oma raugastunud bemaritega. Noored kotkad hakkavadki nüüd tasa tegema oma autovaba talve.

Teisalt pakuvad konkurentsi uute ja heade autode omanikud. Eks ole ju talvel tööd ka tehtud ning edukust tuleb väljendada ka maanteedel. Villu Reiljani juhtumi puhul on diagnoosi raskem panna, sest auto on tal küll hea, kuid opositsioonipoliitiku edukusest ei ole üldse nii lihtne aru saada. Võiks ehk diagnoosida keskmiseks kihutamismaaniaks segastel asjaoludel.

Provintsid ärkavad ja hakkavad pakkuma obligatoorseks kujunenud meelelahutusüritusi — Pühajärve Beach Party, Pärnu suve avamine, kõikvõimalikud veemuusika kontserdid (siinkohal kaastunne veelkord Põlva linnale ebaõnnestunud järveehituse pärast), taevasse paugutamine Haapsalus ning Jägala joal ja mis kõik veel. Ning igareedene Tallinn-Virtsu kihutamine toimub ka ilma meelelahutamiseta.

Ei ole muud, kui hääled sisse ja regionaalset elu edendama!

Maanteeameti statistika alusel hakkab tavaliselt aprillis kasvama liiklusõnnetuste hulk. Reeglina ületab liiklusõnnetuste arv aprillis saja piiri ning jääb aasta lõpuni sajast paarikümne võrra kõrgemale. Kahjuks ei selgu statistikast, millistel asjaoludel see õnnetuste arvu kasv aset leiab.

Väärib mainimist, et põhimaanteed moodustavad umbes 3% Eesti teedest, nendel toimub 16% kõikidest liiklusõnnetustest ja seal saab surma 30% kõikidest liiklusõnnetuste ohvritest. Muide, igas neljandas põhimaanteel toimunud õnnetuses saab keegi surma.

Maikuust aga hakkab kasvama ebakainete juhtide süül põhjustatud liiklusõnnetuste arv. See tõuseb keskmiselt kümne võrra ja jääb pidama igakuiselt kuhugi kolmekümne-neljakümne peale.

Lõpetuseks sooviks, et jalgrattamüügiga tegelevad firmad leiaksid finantse ja pööraseid ideid reklaamikampaaniaks, mis veenab potentsiaalseid roolijoodikuid ja kihutajaid rattasõidu kasuks otsustama. Linnapea Mõis demonstreeris eelmisel aastal, et on täiesti võimalik vändata Tallinnast Pärnusse. Opositsioon ei tohiks seda ju niisama jätta ja peaks lähetama Villu Reiljani jalgrattal Tallinnast Võrusse.

Teiseks avaldan tagasihoidlikult lootust, et maanteedel jääb ruumi ka seaduskuulekatele juhtidele.